Toomas Jürgenstein poliitikast ja usust: alaealisuse lõppu iseloomustab eituse faasist väljumine ja oma vigade tunnistamine

 (10)

Niguliste kirik
Foto: Rene Suurkaev

Viljandimaa rahvapärimus ütleb: “Suurel nädalal ei tohi rasket tööd teha, näiteks puid lõhkuda, pesu pesta ega muud sellesarnast, siis pidavat see töötaja teises ilmas kära sees elama.” Õnneks pole neis õpetussõnades artikli kirjutamisest juttu. On üsna loomulik, et ülestõusmispühade ajal on mõtted mõnda aega religioonist tugevamini mõjutatud kui igapäevaselt. Nii on huvitav vaadata hetkeks usulises raamistikus ka tänast poliitikat, tehes seda kaudseid analoogiaid otsides ja metafoorsel viisil.

Alustuseks võiks võtta näiteks pühaderingi. Kuna ida - ja läänekiriklik traditsioon kasutab erinevaid kalendreid, peetakse ülestõusmispühi tavaliselt eraldi. Aga käesoleval aastal langesid need kokku ning Tallinnas peetud oikumeenilises ristikäigus osalejad tegid peatuse ka Aleksander Nevski katedraali ees. Kirikuelus võibki kogeda, et ida ja lääs kõnnivad sageli eri radu ja kokku saades tuleb palju selgitusi jagada. Nii nagu ka peaminister Jüri Ratase visiidi puhul Peterburi.

Mänglevate paralleelide kõrval on ehk ka tõsisemaid. Nii meenutasid möödunud pühad kristlasele Jeesust kui inimkonna eest toodud lunastusohvrit.

Prantsuse mõtleja Rene Girard (1923 - 2015) on põhjalikult käsitlenud ohverdamise teemat. Girardi järgi võib maailma religioonides, kuid ka väiksemates kogukondades täheldada skeemi, kus tunnetades uuendustes ohtu vanale maailmakorrale, püütakse selle püsimist kindlustada üha suuremate ja vägevamate ohvrite kaudu. Jeesuse tulek on lahendus sellisele maailmamõistmisele, kuna Jumal asub oma Pojas ohvri poolele ja teeb edasisele ohverdusvajadusele lõpu.

Patuoinad ohverdatakse

Sageli otsivad ohvrit suletud identiteediga inimkooslused, kus seniste juhtide kõrval uute autoriteetide esilekerkimine mõjub ärritavana. Enamasti arvavadki need organisatsioonid liiga erinevad liikmed endi seast välja, usuliselt öeldes, patuoinad ohverdatakse. Mulle näib, et viimasel ajal on teatud ohverdusjuhte ette tulnud ka Eesti erakondlikul maastikul. Välja on visatud kandidaate, kes on püüelnud erakonna juhi kohale, või siis ka neid, kellel aukohus ühtegi süüd ei leidnud.

Teisalt seonduvad kristlaste jaoks ülestõusmispühad muutusega inimese ja Jumala suhtes, senine isanda-orja suhe on asendunud vanema-lapse suhtega. Lastega võib teatud eas olla palju probleeme, kellel on olnud kodus teismeline, siis võib mäletada tema protesti pea iga asja vastu. Ei toit ega riided pole piisavalt head, reisid on igavad ning kontserdid või teatrietendused mõttetud. Mõneti võib olukorda piltlikult võrrelda protestidega poliitikas, kus hukkamõistva hinnangu on saanud meil pea olematud pagulased, samasooliste kooselu pooldajad või kohtunikud. Viimasel ajal ehk enam tähelepanu saanud eitusest tiine hinnang tabas Eesti kultuuri.

Usulisest alaealisusest kirjutab Toomas Paul hiljutises Sirbi artiklis „Süü ja saatus“ (Sirp 07.04.2017). „Kui võtta üksikindiviidi elu, siis me teame, kuidas pubekad protestivad ja üritavad ise kõike paremini teha. Lääne tsivilisatsioonis oli niisuguseks perioodiks valgustusaeg. Valgustus oli inimeste väljumine omasüülisest alaealisusest./../ Nii nagu reformatsioon kõrvaldas katoliku kirikust poleemika käigus asju, mis väga vajalikena vaikselt tagasi võetud, nii käib see muudegi ühiskondlike mullistuste järgmises faasis. Aga see ei ole kunagi restitutsioon – see ei ole võimalikki -, vaid uus kombinatsioon. Taaskasutus targemana.“

Mulle näib, et alaealisusest väljunud poliitikat iseloomustab eituse faasist väljumine ja vajadusel oma vigade tunnistamine. Lakmustestiks võiks kasutada, kas käitutakse vastavalt Aurelius Augustinuse (354 - 430) sageli poolikult tsiteeritud mõtteterale, et eksimine on inimlik, kui kuratlik kangekaelsuse tõttu eksitusse jääda.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare