Mulle tundub, et ma osaliselt mõistan autorit. Umbes viis aastat tagasi küsisin Postimehe artiklis „Teadjate tulek“ (11.06.2012), „kas on vaikselt toimumas arutleva, analüüsiva ja kahtleva lähenemise taandumine selgete ja konkreetsete väidete ning seisukohtade ees.“ Mõtlen ka täna, et kahtlemiseks ja maailma mitmekesisusega leppimiseks on vaja vähemalt oponendi seisukohtade rahulikku kuulamist, iseenda kohatise küündimatuse tunnistamist ja huumorimeelt ning see pole kerge. Sellisele hoiakule vastandub teadja, kelle selged seisukohad ja eeldused välistavad juba eos dialoogilisuse ja talle mitte meeldinud seisukohad ja mõtted mõistab ta hukka.

Mida Espak oma artiklis sisalduvale nimekirjale Interrinne 2.0 siis ikkagi ette heidab? Üheltpoolt on tal konkreetseid etteheiteid, näiteks soodustavat kultuurivaldkonna väljaanded Vikerkaar, Sirp ja Müürileht mõttelaadi kujunemist, mis võib viia üleskutseteni lammutada meie põhiseaduslik kord. Tõsi, konkreetset näidet selle kohta artiklist leida polnud. Teiseks näeb Espak ohtu näiteks selles, kuidas tema nimekirja inimesed ja väljaanded mõistavad kurjust.