Toomas Jürgenstein: venekeelsetele lastele eesti keele õpetamist ja teisi konflikte saab lahendada ka mõistlikult ja läbi dialoogi
See aasta tuleb kevad teisiti,
Tiu-tiu! Ja teisiti, see aasta teisiti
Tsiteeritud Henrik Visnapuu luuletust on loetud ja lauldud erinevate mõtete ja tunnetega. Tänavu võivad need värsid viia mõtted looduse puhkemisega hilja peale jäänud kevadele, Eesti Vabariigiga seotud sajandale aastaringile või siis poliitilistele tõmbetuultele Eesti poliitmaastikul.
Kampaania avapauk sügisesteks kohalikeks valimisteks on ammu antud ning küsimus, kuidas endale võimalikult soodus algseis saavutada, on igas erakonnas aktuaalne.
Poliittehnoloogia aabitsatõde kinnitab, et valimistel on edukad need, kes suudavad valijaid puudutava konflikti või konfliktid paremini üles leida ja sõnastada.
Edasi süvendatakse seda konflikti äärmuseni kuni lõpus jääb alles kaks peamist vastandpoolt, kelle vahel justnagu valida tuleks. Reeglina ei kujune mõistlikku kompromissi otsivad jõud siin valijatele arvestatavateks alternatiivideks.
Esimesi konfliktide „tulistamisi“ kohalikeks valimisteks on juba mõni aeg tagasi tehtud, on nendeks siis püüd vastandada valimisliidud erakondadele, vene koolide eestikeelseteks muutmise pooldajad ja vastased, laulupeo repertuaar, püüd Rail Balticu teemat oma erakonnale kaaperdada jne.
Oht peamisest valikust kõrvale jääda
Üldisemas plaanis olen sellega leppinud, et parima konflikti otsimine toimub igas erakonnas. Siiski loodan väga, et juba alanud valimismaratonis jooksevad konfliktimeistritega kõrvuti poliitikud, kes vastandumise kõrval püüavad aruteludesse sisse tuua ka dialoogi. Konfliktiga võrreldes pole selline lähenemine atraktiivne, oht on peamisest valikust kõrvale jääda, relvadeks on tugevate emotsioonide ja raudkindlate seisukohtade kõrval vaid huumor, vaikne naeratus, lihtsad küsimused ja kompromissiotsingud.
Dialoogi lätteid otsides on tark pöörduda selle ala suurmeistri kaks ja pool tuhat aastat tagasi elanud Platoni (427-347) poole. „Sina, Laches, kui väejuht muidugi tead, mis on mehisus.“ Nõnda algab Platoni kirjapandud Sokratese dialoog väepealik Lachesega. Jätan praegu kõrvale Platoni kirjapandu vahekorra autentse Sokratesega ja kirjeldan mõne sõnaga dialoogi sisu.
Sokrates pöördub Lachese poole üliviisakalt, ehkki tema sisimas võib aimata irooniat. Laches, kes tänapäeva kooli kõnepruugi järgi pole just „kõige teravam pliiats“, asub oma seisukohti mehisuse kohta esitama. Näiliselt lihtsameelsete küsimuste abil aitab Sokrates Lachesel arutluse käigus hulga uute mõteteni, mida Laches on mehisust esialgselt defineerides kahe silma vahele jätnud.
Nii nagu mõni lõik tagasi mainisin olen ma konfliktide esiletõusmisega enne valimisi leppinud, seda enam, et kui tegemist on korruptsiooni või ilmse ebakompetentsusega on terav reageerimine igati vajalik.
Dialoogi tekkeks seevastu on vaja kahte poolt. Näiteks pean tunnistama, et pineva Rail Balticu puhul on mind kõige vähem mõjutanud kõned, jagatud raamatukesed ja arutelud, kus väljendatakse seisukohta, et Rail Balticu küsimuses on kõik üheselt kõik selge. Kindlasti see nõnda ei ole, vaid tegelikkuses on suur hulk argumente, ohte, riske ja potentsiaale, mille põhjal otsustada, kumb pool kumma üles kaalub.
Samuti ühendab suurt hulka pooldajaid-vastaseid põhimõte, et ei olda mustvalgelt Rail Balticu poolt ega vastu, vaid pooldatakse kõige mõistlikumat ja optimaalsemalt raudteeühendust Euroopaga.
Ja dialoogi sellist eesmärki silmas pidavate inimeste vahel tuleb hoida. Mulle näib, et sarnane lähenemine on võimalik ka võõrkeelse taustaga lastele eesti keele õpetamiseks, Tartu trammi idee ja paljude teiste mõtete puhul.
Võib-olla on pisut naiivne loota, kuid üheks eesmärgiks kohalikeks valimisteks võiks erakonnad võtta tekitada vastandumiste kõrvale võimalikult palju dialoogi. Ja siis võib tänavune kevad ja sellele järgnev suvi tõepoolest teisiti tulla.
