Toomas Jürgenstein: Võib-olla on siiski rääkimisest kasu
Samuti kodunesid mitmed kristluse ühe suurema mõtleja Aurelius Augustinuse (354–430) ideed filosoofias alles rohkem kui tuhat aastat pärast tema surma. Seepärast olen veendumusel, et praegu usuelus aktuaalsed vabamüürluse ja kristluse kokkusobivuse ning homoseksuaalide kooselu küsimused vajavad otsusteks ja nende võimalikuks ülevaatamiseks aega ja dialoogi.
Mulle näib, et EELK talitas mõistlikult, kui vaimuliku ameti ja vabamüürluse sobivuse või mittesobivuse küsimuses võeti aeg maha, et teemat õpetuskomisjonis põhjalikult uurida. See on endastmõistetav, sest vabamüürluse mõju ja kooskõla kristliku õpetusega pole ühemõtteliselt selge. Ühelt poolt meenuvad vabamüürlaste teened, näiteks õ-täht, mille tõi meie keelde selle organisatsiooni ridadesse kuulunud vaimulik Otto Wilhelm Masing. Või mis veel mõjuvam, kui vastavad tõele mõningad andmed krahv Ludwig von Zinzendorfi seotuse kohta vabamüürlusega, on vennastekogudus ja näiteks ka eestikeelse piiblitõlke ilmumine üsna otseselt seotud sellesse organisatsiooni kuulunud isikuga. Samal ajal tekitavad mõned vabamüürlikku õpetust puudutavad punktid selle kokkusobivuses kristlusega tõepoolest teatavaid kahtlusi. Näiteks on teoloogiadoktor Jaan Lahe kahelnud, kuivõrd on kristlusega ühitatavad vabamüürluse ideed kõigi usundite olemuslikust ühtsusest, inimeste loomupärasest headusest ja inimese võimest end täiustada salateadmiste ja rituaalide abil (Jaan Lahe „Kristlik vabamüürlus – kas uusaegne kristlik gnoosis?” ajakirjas Kirik ja Teoloogia 15.03.2013). Tulgu otsus milline tahes, igatahes põhineb õpetuskomisjoni otsus olulisemal teadmisel vabamüürluse ja kristluse suhetest, kui see oleks tehtud vahetu emotsiooni põhjal.
Ei saa hukka mõista
Möönan, et vastuseis homoseksuaalide kooselule on tundlikum teema. Ega asjata ole allkirjade kogumine petitsioonile, mis on suunatud homoseksuaalide ametliku kooselu seadustamise vastu, pälvinud nii palju kõlapinda. Kuna see petitsioon pärineb kristlikest ringidest, siis on mõistetavalt sellise kooselu vastaste argumentidele otsitud kinnitust ka
pühakirjast.
Pühakirja kaasamisel vastava teema käsitlusse võib täheldada teatavat raskust. Ühelt poolt, kui tsiteeritakse homoseksuaalide kooselu hukkamõistu alusena piiblit (eelkõige vana testamenti), küsivad oponendid vastu, miks välditakse sageli samas lõigus asuvaid vanatestamentlikke käske ja keelde, mille ka kõige sõnasõnalisemad piiblile toetujad on endastmõistetavalt hüljanud. Kui hakata rääkima vastavate piiblikohtade tõlgendamisest, tuleb arvestada, et seni Eestis ilmunud kõige põhjalikum ja ilmselt ka kõrgetasemelisem artikkel homoseksuaalsusest piiblis jõuab pigem järeldusele, et seda nähtust piiblist lähtudes pigem ei saa hukka mõista (Jaan Lahe, Urmas Nõmmik „Homoseksuaalsus piiblis” , Usuteaduslik Ajakiri 2011, nr 1).
Tahaksin vastava teema käsitlemisel rõhutada veel ühte nähtust. Paljud argumendid on hakanud liikuma copy-paste meetodil. Ei ole vaja kaua internetis kolada, kui kohtab õpetusi, kuidas argumenteerida homoseksuaalide abielu poolt või vastu, näiteks Jevgeni Krištafovitši „Olgu kogu vana testament meile teenäitajaks” (PM 21.03.13) osutab korrektselt oma artikli inspiratsiooni allikale. Loomulikult esineb sarnast valmis seisukohtade loopimist ka vastaspoolel. Kindlate seisukohtade refereerimise nõrk koht on asjaolu, et kaduma läheb dialoog ja alles jääb kahe poole monoloog, st pole lootustki, et vastaspoole argumendid võiksid teise poole seisukohti mõjutada.
Mulle tundub, et ka selles küsimuses oleks võinud (ja veel võib) minna sedasama teed, nagu EELK toimis vabamüürlusega, kutsuda ühe laua taha kokku nii hetero- kui ka homoseksuaalsed kristlased ning arutada teemat. Võib selgelt märgata, kuidas copy-pastemeetodiga läheb selles diskussioonis kaduma inimlik mõõde ja süveneb stereotüüpide rõhutamine.
Eesti on väike ja tõenäoliselt tunnevad usuringkondades tegutsejad nii homoseksuaalide kooselu seadustamise pooldajaid kui ka nende vastaseid, nii mõnedki neist on aastakümneid koos teinud kirikutööd. Oma kogemusest võin kinnitada, et mõlemate hulgas on suurepäraseid ja arukaid inimesi ja ma ei näe põhjust, miks niisugused inimesed ei suudaks monoloogi dialoogiks muuta.
