Link kopeeritud!

TOOMAS KIHO: Kui Meri oli president ja ... juhatas väge

 (116)
TOOMAS KIHO: Kui Meri oli president ja ... juhatas väge
----

Aasta otsa oleme nüüd olnud Lennartita. Kõlagu see pealegi familiaarselt, ent president Lennart Meri oli “meie Lennart”, igaühele siin Eestis.

Kindlasti sai Lennart Merist müüt juba eluajal. Tema silmapaistev enese ülalpidamine, ta nõksud ja nõrkusedki, kõnemaneer ja eruditsioon olid üldrahvalikult tuntud. Teatud üldistuse tasemel piisaks kindlasti juba sellestki, et saavutada rahva kestev poolehoid ja tunnustus kogu eluks. Veelgi enam: tundub, et Lennart Meri populaarsus on pärast surma isegi kasvanud.

Miks see nii on? Küllap on siin mängus aja voolus sugenev nostalgiamoment, küllap ka lõpetatus – ei enam ühtki uut üllatust, kõik on selge, kõik on tehtud. Aga kõik need momendid, olen kindel, on kõrvalised. Respekti kasvu taga tuleb eeskätt näha tunnistust, et isiklikust sarmist ja personaalsusest on lõppkokkuvõttes ikkagi tähtsam tegelikult tehtud töö. Selle hindamiseks on aastajagu päevi just paras ajaline vahemaa, et visandada esimesi üldistusi Lennart Meri panusest Eestile. Vahest on Eesti ühiskondlik teadvus alles nüüd valmis mõistma, mida Lennart Meri töö Eestile tähendas.

Pretendeerimata kõikehõlmavusele, tõstan esile kolm teesi, mille Lennart Meri meie ühiskondlikku teadvusse söövitas. Kolm ideoloogiat, ilma milleta oleks Eesti veidi teist nägu, vähem riiklik ja rohkem liiduvabariiklik – kui lähtuda stardipositsioonist, mis meil riigi taastamise aegu oli.


1. Eestil on vähe aega. Praeguseks kätte jõudnud rahvusvahelises olukorras näib, et just selle teesi väsimatu rõhutamine oli Meri põhiline erisus ja teene Eesti poliitikas. Ta kordas seda üha. Nii pole ime, et osundus tema presidendiaja esimesest iseseisvuspäevakõnest 24. veebruaril 1993 – “Olulisim õppetund on lihtne: aega on vähe, ja aeg ei oota väikerahvaid” – ei erine viimase ametiaasta sõnumist 2. veebruaril 2001: “Aeg on kallis ja aega on väikesel riigil alati vähe.” Ajategurit lakkamatult toonitades kannustas ta ka teisi tagant. Tegelikult polnud ju kellelgi tõsiselt võetavaist riigimeestest kahtlust, et Eesti kuulub Euroopasse, et Eesti peab saama EL-i ning julgeolekupoliitiliselt oli ainuvõimalik ka meie liitumine NATO-ga. See oli selge, aga küsimus oli ajalises surves, mis ei olnud nii üheselt klaar.

See rõhutus oli asjakohane ka näilikult kõige rahumeelsemas välispoliitilises kontekstis. Näiteks kõlas president Meri manitsus uusaastal 1997 – just sel aastal saime hiljem kutse liitumisläbirääkimistele EL-iga – nii: “Ja veel: meil on vähe aega. Aega ei ole [piisavalt] kunagi ega kusagil, aga eriti praegu võin ma teile kinnitada, et aega ei vedele üheski Eestimaa nurgas.” Sellest ei saadud kindlasti mitte liiga üheselt aru – oli suurerakondigi, kes olid veel aastaid hiljem viimase tunnini kahevahel, kas toetada Eesti kiiret astumist EL-i või mitte. Selle kõhkluse taga olid ilmselt poliitilise lähiomakasu motiivid – aga nagu õnneks selgus, polnud enda jäika Euroopale vastandamist vajagi, kodanike toetus Eesti majanduspoliitiliselt loomulikule suunale oli ülivaldav.

Ettenägelikkus, mis sundis ajalist survet rõhutama ka rahulikumatel aegadel, on nüüdseks nähtavaks saanud. Näiteks Venemaa pole praegu enam see, mis kümme-viisteist aastat tagasi. Putini ja Jeltsini Venemaa on hoopis ise asjad. Teatavasti suutis Lennart Meri kohtuda Boriss Jeltsiniga ja allkirjastada Moskvas Vene vägede väljaviimiseni viinud juulilepped. Sellega tekkis tal teadagi vastuolusid ka isamaaliselt mõtleva poolega, kust heideti ette sõjaväepensionäride küsimust jms. Aga ometi oli tegu õige ajastuse äratabamisega – siis, 1994, sai veel seesuguseid asju ajada. Nõukogude Liidu poliitilise süsteemi kokkuvarisemist, revolutsioonihõngu oli veel õhus. Oli eelmise rezˇiimi lagunemise järgne pehmem aeg, mida ära kasutades tõmbaski Lennart Meri Eesti hiljem kokku tõmbuma hakanud silmusest läbi. Eesti pidi ajaga võistlema, et jõuda soodsamasse julgeoleku- ja majanduspoliitilisse ruumi.


Loe veel

2.Teine taustsüsteem, mille Meri oma tegevusega jõuliselt korrastas, oli Eesti riiklus ise. Kuigi väljendustes vahel sarkastilinegi – “riigina oleme ikka veel häälemurdeeas. Peame õppima riigina käituma” (uusaastasoov 1996) –, võis president Meri ametiaja lõpul siiski tõdeda, et “Eesti riik on ... kallis kodaniku südamele” (riigikogu ees 10. septembril 2001). Meri rõhutas väsimatult, et Eesti on riik, mitte oblast. Selles vastanduses on hulga rohkem tõtt kui lihtne sõnamäng. Mõisamoonaka mentaliteet ei ole pinnas, millele saaks rajada enesega rahuloleva riigi “või kui, siis ainult mõnele suguvennale siinsamas kodumaal, kelle suu kõneleb riigist ja teod oblastist” (vabariigi aastapäeval 1997). Igas situatsioonis peame oskama mõtelda riiklikult, suurelt, me ei saa piirduda üksnes “vallavanema silmapiiriga”. Kui oleme otsustanud “riiki pidada”, siis peame ka riigina käituma. Kindlasti oli sellist mõtteviisi nõukogulikust sovhooside-käitiste majandusjuhatajate võimu- ja jaotussüsteemist tulles keeruline mõista. Kui vaadata mõne poliitilise suuna hingitsemist veel ka 2007. aastal, siis ei tuleks imestada, et 1990. aastate algul oli see veel võimatumalt raskem. Kogu riigitavade süsteemi kujundajana, riigina käitumise eestkõnelejana ning meie põhiseaduse kaitsjana oli Meri roll küllap suurem, kui seni oleme osanud seda hinnata. “Põhiseadus on meie riigi luustik. Põhiseaduse hing on riigi kahekõne kodanikuga,” tõdes president Meri ühes oma viimases kõnes, riigikogu avaistungil 10. septembril 2001.


3.Ning kolmas tees, mille on meie ühiskondlikku diskursusesse sisse juurinud Lennart Meri, on kahtlemata meie kui põlisematest põlisema Euroopa rahva lugu. Juba Vene ajal tema raamatutega, Linnutee tuulte filmide jms-ga palju iseseisvat mõtlemist tekitanud teooriad said vabas Eestis uue hoo. 1976 ilmunud “Hõbevalges” kirjutas kirjanik Lennart Meri eestlaste kohta: “Maailmas on vähe rahvaid, kes nii pikka aega on olnud paiksed, ühele asualale truud. Tunneme nimepidi oma allikasilmi ja suuremaid puid, jõekäärusid ja moreeninõlvu, mida nõudlikult mägedeks nimetame, ja igaühe juurde on meil mõni pärimus. Maa kõneleb meiega meie keeles, kuid muidugi ei ole see metsade ega vete hääl, mida kuuleme, vaid kümnete põlvkondade sosin, nende tööde ja rõõmude, vaevade ja heitluste, tõdede ja vastutõdede kauge kaja.”

Sedasama ei väsinud ta kordamast ei kodu- ega välismaisele kuulajale ka presidendina, rõhutades, et oleme “omal maal elanud seitse tuhat aastat” (uusaastasoov 1997); “Eesti, eesti rahvas ja eesti kultuur on viiskümmend sajandit olnud Euroopa. Me elasime oma kodumaal ja rääkisime oma keelt Läänemere ääres juba siis, kui antiikse Rooma esimestele hüttidele laoti õlgkatuseid” (Saksamaa presidendile Berliinis 7. novembril 2000). Nii teamegi nüüd kõik, et oleme algusest peale kuulunud Euroopa viie põlisema rahva hulka. Oleme elanud siin Läänemere kaldal juba tuhandeid aastaid, juba siis, kui praeguste suurrahvaste esiisad alles rändhõimudena ringi liikusid.

•••

Lennart Meri trumbiks oli seegi, et ta võis oma teoreetilisi mõttesuundi ka praktikas esitleda ja kaitsta. Ja seda nii kodumaal – tõsi, siin kohtas ta teatud raskusi, teda süüdistati liigses erudeerituses ja elitaarsuses, Eesti vajas tema järel “maalähedasemat ja inimlikumat” presidenti, kelle me ju Arnold Rüütliga ka saime, – kui ka välismaal, aga sealgi tuli läbi murda külma sõja tekitatud reaalpoliitilistest tõekspidamistest. Ometi tasub välispoliitikas esile tõsta seda, et president Meri oli ühtviisi edukas mõlemas Eesti jaoks strateegiliselt olulises suunas: nii idas (läbimurdest Jeltsiniga oli juba juttu) kui ka läänes, kus lääneriikide liidrid nägid tema isiku ja sõnade kaudu tõepoolest, et Eesti kuulub läände. Läänes ei tõuse see enam küsimusekski. Loodetavasti võidab see arusaam ka idas.

Kokkuvõttes pole kahtlust, et Eesti on praegu, aastal 2007, palju rohkem Lennart Meri nägu, kui me igapäevarutus seda tunnistame. Nii meie riik sisemiselt kui ka meie rahvusvaheline positsioon.

Sellega seoses on pärast Lennart Meri surma uueks lahendust vajavaks teemaks tõusnud tema mälestuse jäädvustamine. Siin on retsept lihtne ja keeruline korraga. Jäädvustus peab olema suurmehe vääriline – pole mõeldav katta lihtsalt mälestustahvlitega nende majade, sh ühiselamute ja üürikorterite seinu, kus Lennart Meri eri elujärkudel elas. Küllap meenutaks see oblastit...

Nii tundub lennartlikum rahvusvahelise kaitseuuringute keskuse kava juurutada Lennart Meri mälestuseks esinduslike rahvusvaheliste konverentside traditsioon. Tegu oleks iga-aastase meenutusfoorumiga, kus esineksid mõjukad EL-i ja NATO poliitikud ning mõtlejad. Näiteks on andnud nõusoleku osaleda Meri sünniaastapäeval tänavu esmakordselt toimuval konverentsil säärased suurnimed nagu Tarja Halonen, Wesley Clark, jpt. Seesugune konverents oleks, vähemalt esimestel aastatel ja aastakümnetel, Lennarti vanade sõprade ja mõttekaaslaste rahvusvaheline kokkutulek. Nautigem seda võimalust.

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare