Esitan selle põhjalikust, aga ka paljusõnalisest sisust kaks tsitaati. On maitseasi, kas nende valguses võtta ette süvenemine tervikteksi.

Tsitaat 1:

“Suurim problem on see, et pole teada kui palju ERR-i praeguste ülesannete täitmine ja ERR arendamine maksab. Eelkõige seetõttu, et riigil puudub metoodika, mille põhjal hinnata rahastamise piisavust ning raha planeerimine ja eraldamine ei ole täiel määral läbipaistev.”(Punkt 66.)

Halloo, riigimehed, mille põhjal on otsuseid siis tehtud, mille põhjal igal aastal üle 30 miljoni kulutatakse? Oleme näinud, kuidas on evolutsioneerunud ERR soovid kasutada lisafinantseeringuga sponsor-ja reklaamiraha. Kui see oli ministeeriumi otsustada, siis muutus ETV ekraan kohati TV3 sarnaseks. Nõukogu käes on asi veidi parem. (Jalgpalli EM ajal näeme kindlasti, kuidas SAKU vahutab.) Sponsorreklaam on aga asendunud “sihtotstarbeliste projektitoetustega”. Raha leidmiseks on ERR-s lausa palgalised töötajad. Äärmiselt huvitav on, et lausa viiendiku ETV poliitikasaadest finantseeritakse projektitoetusega, haridusaateid aga lausa 50 % ulatuses.

Kuidas aga on lood sõltumatuse või ajakirjanduseetika koodeksi punktiga 2? Kas näiteks saade Osoon saab ikka olla Keskkonnaministeeriumi suhtes objektiivne kui suur osa rahast tuleb ministri kontrollitavast KIK-st? Kes aga finantseerivad sic! poliitikasaateid – ilmselt maskis mehed.

Tsitaat 2.

“Auditi käigus selgus, et täitevvõimul ei ole ülevaadet millised on ERR-I ülesanded, tema arendusvajadus ning kui palju selleks raha kulub.” (Punkt 67)

Niisiis vähemalt aus ülestunnistus – Raha anatakse, mille eest ja kui palju – pole selge. Riigi ringhääling – las lohiseb!

Mida siin arutada! Tuleks kas otsast alustada või koheselt lõpetada? Või las ERR finantseeribki end sihtotstarbeliselt. Kui võta tööle 30 rahaleidjat ja igaüks otsib ühe miljoni, siis ongi vajalik raha koos ja aru anda tuleb ainult iseendale.