TOOMAS PAUL: Globaalküla vetsupott
Praegu ei ela me enam kõrgustes, aga atavistlik käitumine on tollest ajast kaasa tulnud. Pudel põõsasse, kui tühi. Paraku – klaasikillud ja plast ei huvita isegi baktereid. Aga inimene usub ikka, et tema “keskkond” piirdub komfortse korteri või eramukrundi alaga. Selle taga olev laga ei morjenda.
Inimesel on säilinud primaatide suhtumine kodu kasimisse. Soome vanad arvutimonitorid sokutati Lahemaa rahvusparki. Ohtlikud jäätmed oma maalt välja!
Teooria kohaselt meedia ühelt poolt heterogeniseerib ja teiselt poolt homogeniseerib ühiskonda: ühes väikeses maakülas elavad inimesed teavad tänu meediale Aafrikast rohkem kui näiteks 20. sajandi algul (olles seega rohkem globaalse kogukonna osa, s.t globaalselt toimib meedia homogeniseerivalt), teisalt teavad nad aga vähem üksteisest, sama küla inimestest (kulutades aega TV-le ja samas ehk ka samastudes üksikute subkultuuridega, mida meedia propageerib, s.t lokaalselt toimib meedia heterogeniseerivalt).
Eesti SKT: 0,076% EL-i omast
Tegelikult ei ole ühiskonna muutumise taga meedia, mis seda pelgalt peegeldab. Kas me ikka teame piisavalt miljardi piiri ületanud Aafrikast? Kui paljud märkasid Bonni kohtumisel esitatava raporti “Vaesuskliima: faktid, hirmud ja lootused” hoiatavat sõnumit? Aafrika ei kuulu meie isiklike huvide ringi, “omailma” ehk Umwelti, nagu seda nimetavad bioloogid. Kui just ei kavanda safarit mõnes sealses rahvuspargis.
Nagu meie ei kuulu näiteks ameeriklaste omailma. Möödunud aasta lõpul USA-s tehtud küsitlus näitas, et kümnest noorest ameeriklasest kuus ei suutnud leida kaardilt Iraaki ning pooled ei leidnud Mississippi osariiki. Kaks kolmandikku ei teadnud, et 2005. aastal 70 000 inimest tapnud maavärin toimus Pakistanis, ning üle 40 protsendi ei teadnud, et Pakistan asub Aasias. 47 protsenti ei teadnud, kus asub India ja 75 protsenti ei teadnud Iisraeli asukohta.
Eestis ollakse mures, et meid ei tunta laias maailmas. Pika ponnistamise peale õnnestus välja mõelda logo Welcome to Estonia. Praegu pingutatakse Eesti toidu tutvustamisega. Kasulik, aga tulutu töö. ÜRO avaldas äsja andmed maailma säästliku arengu suundade kohta. Atmosfääri paisatava saaste vähendamist kujutaval diagrammil kuulub Eesti Leedu ja Läti järel planeedi esikolmikusse. Tubli! Aga mida see muudab? Eesti SKT osakaal moodustab alla promilli EL-i omast (täpsemalt: 0,076%), meist väiksem on see vaid Maltal. Me oleme rahvaarvult riikide reas 152. kohal.
Närb iive ajab mehed närvi
Eesti mehed on närva iibe pärast närvis. Meediat täidab mure väljasuremise ees. President lausus ühiskondliku leppe aastakoosolekul, et Eesti jätkusuutlikkust aitaks ehk kindlustada see, kui linnainimesi maale elama meelitada (kõne teksti vt Delfi, 08.05. “Linnasaksad maale lapsi tegema!”). Kaheteistkümnelt riigipea kandidaadilt küsiti: kuidas täita Eesti lastega? – Mitte ükski ei vastanud, et rumal küsimus, kõik andsid püüdlikult nõu (PM 11.05.). Naised on skeptilisemad. Kadi Viik kahtleb, kas Eesti Nokiaks ikka sobib möödaminnes sünnitav kodumasin (EPL 15.05.).
Üks poliitik soovitas riigil iga lapse eest maksta 50 000 krooni. Vähevõitu. Tartu ülikooli statistikaprofessori Ene-Margit Tiidu uuring näitab, et ühe lapse täisealiseks kasvatamine läheb maksma umbes pool miljonit krooni. Eesti rahvas minevat varsti – Rein Taagepera võluva võrdluse kohaselt – demograafilisest vetsupotist alla. Pilti võiks edasi arendada kujutledes, et global village’is on kõik water closetid ühendatud ühtsesse sanitaarvõrku. Sama veevärk ja kanalisatsioon, kuigi vee surve on asukohast sõltuvalt suurem või väiksem.
Me elame globaalkülas, aga ei usu seda. Üha tihedamas ja komplekssemas elektroonilises tsivilisatsioonis elamise varjuküljeks on tõsiasi, et kogu süsteem muutub häiretest ja tahtlikust rikkumisest üha haavatavamaks. Ühest atmosfääris lõhatud aatomipommist piisaks. Scud-rakett – mida saab maailmaturul osta umbes 100 000 dollari eest – tuleb varustada tuumapommiga ja lõhata Euroopa või Põhja-Ameerika kohal. Gammakiirgus põhjustaks elektromagnetilise impulsi (EMP), mis põletaks läbi elektroonika. Kui elektrivõrk rivist välja langeb, variseb kokku ka infrastruktuur (Jeremy Rifkin “Äärmuslik viimsepäevastsenaarium“, EPL 10.01.).
On kahtlane, kas Eestis on palju tõeliselt globaalselt mõtlevaid inimesi. Ei ole vist maailmaski rohkem, kui on pandasid või lumeleoparde. Muidugi me teame tuhandeid tõiku rohkem kui paar sajandit tagasi. Aga need on kirevad killud. Veiklevad silme ees nagu diskotuled. Keegi ei jaksa neid samale pannoole paigutada.
Eestil ega Venemaal ei maksaks muretseda, et ei õnnestu maakera rahvastiku rohkendamises kaasa aidata. Inimeste koguarv suureneb meie loidusest hoolimata igas kuus 6,2 miljoni võrra. Iga minut sureb 108 ja sünnib 249 inimest. Küll Aafrika ja Araabia varustab meid oma ületoodangust. Parema puudumisel lepitakse siinse jaheda kliimaga. Soomes asubki juba arvestatav kogus somaallasi.
Kui populatsiooni tihedus läheb väljakannatamatuks, päästab rahvasteränd. Seni, kuni on tühja maad. Esimese maailmasõja puhkemise ajaks oli üle saja tuhande eestlase siirdunud Sarmaatia lagendikele hingemaad harima. Ka praegu lahkub Eestist märkimisväärne kogus võimekamat väge.
Ega inimestega ole lugu teisiti kui muude elusolenditega, see ei loe, et me ennast loodusele vastandame. “Kõige paremini reguleerib nende loomade levikut loodus ise. Hiirte hulka vähendab konkurents liigikaaslastega, mistõttu sigivus langeb. Samuti asuvad nende kallale kiskjad.“ (Ulvar Käärt “Tänavune aasta toob kaasa hiireuputuse”, EPL 15.05).
Nii käib see närilistega. Meil ei ole enam looduslikke vaenlasi. Kuid karta on, et isegi Homo sapiens sapiens’i eksponentsiaalsel kasvul on piirid. Küsimus on vaid: kas kriitiline mass saavutatakse kaheksa miljardi juures või mahub maakerale (korraks) ka kakskümmend kaheksa miljardit?
