Link kopeeritud!

Toomas Paul: Kole kurb, et osa kirikumehi liitus riigipea tümitajate killaga

 (283)
Toomas Paul
Toomas Paul Vabaõhumuuseumi Sutlepa kabeli sees ja eesFoto: Sven Arbet

Eesti keele seletav sõnaraamat defineerib: abielu on „mehe ja naise (hrl ametlikult registreeritud) perekondlik liit ning kooselu“[1] ja perekond on „abielupaar koos järglaste ja lähisugulastega, kes kuuluvad leibkonda“[2].

Kreekakeelses Uues Testamendis puudub ekvivalentne termin perekonna jaoks. On ’οἶκος’ ‘maja, koda’[3] (nt Ap 16:15 εἰς τὸν οἶκόν μου), mida kasutatakse ka üheskoos elavate inimeste kohta – st pere (samas lauses Ap 16:15 ὁ οἶκος αὐτῆς), kes on kodakondsed (οἱ οἰκιακοὶ Mt 10:36; 24:45). Marta ja Maarja ning nende vend Laatsarus, kes ilmselt kõik olid vallalised, elasid koos ning paistab, et Martal oli majas juhtpositsioon (Lk 10:38.40j; Jh 11:1.5 jm). Kas nad olid „perekond”?

Räägitakse pühast perekonnast (ld sanctae familiae), aga kas keegi on kuulnud, et Joosep ja Maarja elasid pühas abielus? Juba see sõnakombinatsioon kõlab blasfeemiliselt. Nad olid kihlatud, enne kui Maarja jäi käima peale (Lk 1:27), kuid kihlatud olid nad ka Jeesuse sündimise ajal (Lk 2:5). Uues Testamendis on palju juttu pulmapidudest, ent kusagil ei mainita, et Joosep ja Maarja oleksid oma kooselu abieluks vormistanud.

Juutide jaoks oli conditio sine qua non, et Messia-kandidaat on Taaveti soost. Joosep pani Jeesuse ümberlõikamisel talle nime ning tunnistas ta juriidiliselt oma pojaks. Jeesus ei olnud avalikkuse silmis vallaslaps, vaid Joosepi poeg (Lk 3:23; 4:22; Jh 1:45; 6:42) ja seega (Mt 1:20) Taaveti poeg (Mt 22:42 jm).

Samal teemal:

Pagankristlaste jaoks ei olnud Jeesus niivõrd kauaoodatud Messias kui Kristus – tiitli tõlkest sai tema pärisnimi. Äärmiselt tähtis oli kõik, mis aitas väljendada Jeesuse jumalikkust. Veel enne IV–V sajandi suuri põhimõttelisi kristoloogilisi debatte võidi Jeesust iseloomustada monofüsiitlikult kui kõrgeimat preestrit Melkisedeki korra järgi, kes rahva pattude iga-aastase lepitusohvri asemel toob üheainsa, lõpliku ohvri, ohverdades iseend, sest ta on „isatu, ematu, suguvõsatu, kel ei ole päevade algust ega elu otsa” (Hb 7:3).

Tänaseid kristlasi metafüüsilised teemad ei paelu. Kristuse isik ja loomus on vanakiriklikes usutunnistustes paika pandud. Nüüd on huvide keskmes moraaliteoloogia ning eriti kõik perekonna ja abieluga seonduv. Sotsiaalkirikus on vaja autoriteetset piibellikku peremudelit. Paraku Martin Luther nendib:

„Keegi ei saa ju salata, et abielu on välispidiselt üks ilmalik asi, mis on samamoodi nagu rõivad, söök ja kogu maine vara ilmalikule võimule allutatud, mida kinnitab ka terve hulk selle kohta käivaid keiserlikke seadusi. Ma ei leia Uuest Testamendist ühtki näidet selle kohta, et Kristus või apostlid abieluasjadest oleks rääkinud, välja arvatud seal, kus oli tegemist südametunnistuse küsimustega.“[4]

Nii ei jää muud üle, kui luua mudel püha perekonna ideaalsest elust. Probleem muidugi on: kui paljut me nende elust tegelikult teame? Et Joosep oli „õiglane (δίκαιος) ega tahtnud Maarjat avalikult häbistada ja kavatses ta salaja minema saata (λάθρᾳ ἀπολῦσαι αὐτήν)” (Mt 1:19). Evangelist Matteus mainib viis korda, et Joosep sai unes inglilt korralduse, mida ta tõrkumata täitis (Mt 1:20, 24; 2:13, 19, 22). Vanemad olid mures, kui Jeesus käitus ebakonventsionaalselt (Lk 2:40–50; Mk 3:30–35).

On väga asjakohane, kui siin kasutatakse sõna ’püha’ (קְדֻשָּׁה ‘eraldatud’).[5] Jeesuse kui inimeseks/lihaks saanud Jumala Poja elu on algusest lõpuni täiesti erandlik, ainulaadne. Nii nagu Jeesuse eostamine oli Pühast Vaimust, patuta, üleloomulik (conceptio immaculata), nii on ka tema ilmaletulek üleloomulik – ta ema Maarja jäi neitsiks.[6] Jumalasünnitaja, Jumalaema on ikkaneitsi Maria.[7]

Kas seda püha singulaarsust on võimalik matkida? Veel enam, normiks muuta? Hea tahtmise korral on. 30. detsember on kirikus püha perekonna Jeesuse, Maarja ja Joosepi püha. „Seda püha peetakse Jõulunädala pühapäeval. Kui jõulud ise pühapäevale langevad, pühitsetakse 30. detsembril. Ajend selle püha sisseviimiseks tuli 19. sajandil Kanadast, kus see juba lokaalpühana peetav oli. Paavst Pius X laiendas selle püha aga Jõuluoktaava kooseisu.“[8] Kollektas palutakse:

„Armuline Jumal, kes Sa meile pühas Perekonnas suurepärase eeskuju oled andnud, võimalda meil armulikult seda eeskuju perekondlike vooruste ja armastuse võrdkujuna järgida, et tasuks Sinu igaveses kodus kord rõõmustada võiksime Kristuse, meie Issanda läbi, kes Sinuga elab ja valitseb igavesti.“[9]

Loe veel

See, et tasuks eeskuju järgimise eest saab rõõmustada taevas, on katoliiklik, ent muus osas ei ole tegemist nende eriõpetusega, vaid oikumeenia ajastul on see ka evangeelsete konfessioonide seisukoht – vt nt EKN jõululäkitus 2006:

„Head kaasmaalased, Eesti Kirikute Nõukogu kutsub teid üles pöörama enam tähelepanu perekonnale. Püha perekond on siin heaks eeskujuks ja motivatsiooni andjaks. Jõuluaeg on meie kultuuriruumi perepühade aeg. Püha perekonna eeskujul saame keskenduda peamisele – oma lähisuhete väärtustamise ja seeläbi ka eneseleidmise kaudu suurima, Jumala armastuse leidmisele.“[10]

Püha perekonna moodustavad ema, võõrasisa ja laps. Kui rääkida eeskuju võtmisest, siis nukleaarpere ongi praegu tavaline ning ka see, et kärgperes ei ole oluline, kes on lapse bioloogiline isa.

Vana leskmees Joosep hoolitses oma kasupoja ja ta ema eest, ent οὐκ ἐγίνωσκεν αὐτὴν (’ent ei puutunud temasse’ Mt 1:25). Raske on praegu leida tütarlast, kes on süütu, veel raskem elada temaga teda puudutamata, ja kes sellise platoonilise „armastusega” lepiks. Ilmselt ei mõelda neile konsekventsidele ega tegelikule elule ning pühast perekonnast rääkimine kuulub jõuluaegsesse ilutsemisse.

Nagu „Pauluse ja Thekla tegudest“ („Tooma tegudest“ jne) võib näha, teatud ringkondadel oli esimestel sajanditel „pulmakambri sakrament”[11] ning algkristluses ja keskajal oli nn vaimne abielu[12] levinud ning normaalne.[13] Paulus tunnustab sellist suhet, kuid on realist ning lepib ka sellega, et kõik ei pea pingele vastu (1Kr 7:36–38). Ta soovitab tavalistele abieluinimestele patusest vahekorrast hoidumist kas või ajutiselt (1Kr 7:5). Usuisa Martin Luther oli varem augustiinlasest munk ning teadis väga hästi, mida kirikuisa „abielukohustusest” arvab, kuigi ta hiljem ei võtnud seda enam tõsiselt: „Ka abielukohuste täitmine ei sünni ilma patuta, kummatigi vaatab Jumal sellele läbi sõrmede – kuna see on vajalik ja pole teisiti võimalik.“[14]

Kas siis üldse maksab abielluda, kui see on takistus taeva teel? Paulus toob iseennast eeskujuks ja soovib, et ristiinimesed loobuksid sellest (1Kr 7:7j). Ristija Johannes ja Jeesus olid vallalised. Iseloomulik on Jeesuse ja jüngrite keskustelu: „Jüngrid ütlesid Jeesusele: „Kui naisevõtmisega on lugu nõnda, siis on tulusam/kasulikum (συμφέρει) jätta abiellumata.” Tema aga ütles neile: „Sedasinast sõna ei mahuta/mõika (χωροῦσιν) igaüks, vaid ainult need, kellele antakse. On ju kohitsetuid/eunuhhe (εὐνοῦχοι), kes nõnda on sündinud emaihust, ja on kohitsetuid, kes on inimeste kohitsetud, ja on kohitsetuid, kes on ise end taevariigi pärast kohitsenud. Kes suudab mõigata, mõigaku (χωρεῖν χωρείτω)!”“ (Mt 19:10-13).

Kirikuisa Origenes kastreeris ise enda taevariigi pärast. Jeesus pani ju oma järelkäijad valiku ette: „Aga kui su käsi või su jalg sind võrgutab/ajab patustama (σκανδαλίζει), raiu ta ära ja heida minema. Sul on parem minna vigasena või jalutuna ellu kui kahe käe ja kahe jalaga olla visatud igavesse tulle. Ja kui su silm sind võrgutab, kisu ta välja ja heida minema. Sul on parem (καλόν σοί) ühe silmaga minna ellu kui kahe silmaga olla visatud tulepõrgusse.” (Mt 18:8j).

Jah, silmadega on inimesel tõesti probleeme, mida õnnelikel inglitel ei ole. Siin maa peal inimestena on meil tugevad tunded ja himud. Lugu on üpris lootusetu, sest Jeesus võrdsustas kuuenda käsuga kümnenda käsu – abielurikkumise teo pelga põgusa himura pilgu heitmisega teise mehe naisele. „Te olete kuulnud, et on öeldud: Sa ei tohi abielu rikkuda! Aga mina ütlen teile: igaüks, kes naise peale vaatab teda himustades, on oma südames temaga juba abielu rikkunud. Kui su parem silm sind võrgutab (σκανδαλίζει σε), siis kisu ta välja ja heida minema, sest sulle on tulusam (συμφέρει) üht osa oma kehast kaotada kui lasta kogu keha heita põrgusse.” (Mt 5:27-29). „Kõik, mis ei tule usust, on patt” (Rm 14:23). Kõigest, mis takistab hingeõndsuse pärimist, tuleb loobuda.

„Keegi muu ei suutnud õppida seda laulu, kui vaid need sada nelikümmend neli tuhat, kes on ära ostetud ilmamaa pealt. Needsinased on, kes ei ole endid määrinud naistega (μετὰ γυναικῶν οὐκ ἐμολύνθησαν), sest nad on neitsid (παρθένοι). Needsinased on, kes käivad kaasas Tallega, kuhu see iganes läheb. Needsinased on inimeste seast ostetud esmaanniks Jumalale ja Tallele.” (Ilm 14:3j).

Kuigi seda on väga ehmatav kuulda,[15] ütles Jeesus selge sõnaga: „Kui keegi minu juurde tuleb ja ei vihka (οὐ μισεῖ) oma isa ja ema ja naist ja lapsi ja vendi ja õdesid ja veel pealegi iseenese hinge (τὴν ψυχὴν ἑαυτοῦ), see ei saa olla minu jünger.” (Lk 14:26).

Abielu on institutsioon, mis kuulub praegusesse ajastusse, aiooni, ega lähe üle tulevasse. Saduserid kiusasid Jeesust leviraatabielu kirjeldusega – kas taevas on siis ühel naisel seitse abikaasat? „„Meie pool oli seitse venda. Esimene võttis naise, kuid suri ära. Ja et tal ei olnud sugu/järglast, jättis ta naise oma vennale. Nõndasamuti ka teine ja kolmas kuni seitsmendani. Pärast kõiki suri see naine. Ülestõusmisel nüüd: kelle naine nendest seitsmest ta peab olema? Ta on ju olnud nende kõikide oma.” Jeesus aga vastas neile: „Te eksite, ei tunne pühi kirju ega Jumala väge. Ülestõusmisel ju ei võeta naisi ega minda mehele, vaid ollakse nagu inglid taevas.”“ (Mt 22:25 – 30, 33).

Jeesus ütles, et taevas ei naita ega naituta. Kõige kurvem, et ei ole enam meeles, kellega maa peal sai koos elatud – inglitel pole ei sugu ega tunge ega tundeid.[16] Kuid inimigatsused ja -soovid ei loe – abielu on ajutine. „Kõik maine, mis siin, see kiiresti kaob; usk püsima jääb, kui ära kõik kaob” (KLPR 361,3).

Paulus lohutab: „Aga seda ma lausun, vennad: aeg on piiratud! On ju lõpuks nii, et ka need, kellel on naised, ometi on, otsekui neil ei oleks, ja need, kes nutavad, otsekui nad ei nutaks, ja kes rõõmustavad, otsekui nad ei rõõmustaks, ja kes ostavad, otsekui nad ei oleks omanikud, ja kes maailmast saavad kasu, otsekui nad ei kasutaks seda ära. Sest praeguse maailma tegumood on möödumas.“ (1Kr 7:29-31).

Abielu ajutisust nendib ka EELK laulatustalitusel antava tõotuse sõnastus: „[E]ga taha teda ka iialgi mitte maha jätta ega ennast temast ära pöörata või lahutada, olgu siis et kõigeväeline Jumal teid üksteisest lahutab ajaliku surma läbi”.

Ajalik surm on paratamatu lõpp. Aga kus on algus? „Mis nüüd Jumal on ühte pannud, seda ärgu inimene lahutagu!” Aga kui ühtepanija ei olnud Jumal? Lihtsalt juhtusid kaks inimest kokku? Kas nad elavad porduelu? Igal juhul Martin Luther teeb Mt 19:6 põhjal vahe:

„On ju toodud kirjakohast selgesti näha, et leidub kahesugust ühtepanemist: üks, mida Jumal on toimetanud, ja teine, mis leiab aset ilma Temata. Kui ühtepanijaks on Jumal, toimub see Tema Sõna ja käsu järgi meie kaudu. Ilma Jumalata ühtepanek tähendab, et see sünnib meie enese kaudu, ilma Tema Sõna ja käsuta. […] Otsus on niisiis järgmine: vaid selle, mis on Jumala Sõna läbi ühte pandud, on Jumal ühte pannud, ja ei midagi muud.“[17]

Just nõnda sätestabki EELK Kirikuseadustiku II osa 3. peatükk „Kiriklikud talitused” §16 „Laulatus”: (1) „Kristlik abielu algab laulatusega. Laulatada võib mehe ja naise riiklikult sõlmitud abielu.” Äärmiselt korrektne. Abielu sõlmitakse riiklikult, laulatus on see, mis juba olemasoleva abielu kvalifitseerib „kristlikuks”. Ka sel korral, kui vaimulik riigiametniku rollis sõlmib abielu altaris, ei ole määrav „jah”-sõna, vaid asjaosaliste allkirja andmine abieluaktile.

Õigupoolest peaks kirik rõõmustama, kui keegi pärast tormilist noorust ja paljusid ilmalikke „abielusid” lõpuks käib leeris. Võtmete meelevallaga pastor loci kui kutsutud ja seatud Jumala Sõna sulane võtab ta vastu kiriku täisõiguslikuks liikmeks, ta saab esimest korda osa armulauast ning seejärel esimest korda altari ees tõotab oma naist, kellega Jumal ta ühendab, „muutumatu ja murdumatu truudusega armastada ja austada”, kuni ajalik surm lahutab.

Aga abielusadamasse jõudmine ei lähe nii kergelt, kui tegemist on avaliku elu tegelasega, kes on meelt parandanud. Ennast maailma sekulaarseimaks pidava riigi ajakirjandus ei saa ju leppida, et riigipea tunnistab end ristiinimeseks.

Allergiline reaktsioon on täiesti loogiline, kole kurb on aga see, et muist kirikumehi liitus tümitajate killaga. Vaimulike listi on piinlik lugeda, õnneks see on kinnine. Muist nördimust osutus salongikõlbulikuks, s.t seisukohavõtud ületasid uudiskünnise ja trükiti mõnuga ära.

Vanemal pojal, kes kogu elu oli pingutanud, et isa karme käske täita, tuli leppida sellega, et noorem poeg võeti avasüli vastu (Lk 15:11–22).

Jeesus kinnitas oma aja vagadele, laitmatutele abielumeestele, ilma et nad midagi otse kurja oleksid teinud: „Tõesti, ma ütlen teile, tölnerid ja hoorad saavad enne teid Jumala riiki!” (Mt 21:31) Kus siin on loogika ja õiglus? Aga nii see on Jeesuse sõnade kohaselt: „Ma ütlen teile, nõnda on taevas ühe meelt parandanud patuse pärast rohkem rõõmu kui üheksakümne üheksa õige pärast, kellele ei ole vaja meeleparandust” (Lk 15:7). Kahju, et inglid saavad rõõmustada, aga kaasinimesed ei saa…

[1] Eesti keele seletav sõnaraamat, „Abielu“, vt siit.

[2] Eesti keele seletav sõnaraamat, „Perekond“, vt siit. On registreeritud, registreerimata, seaduslik, faktiline, fiktiivne abielu. „Liitsõnad: ainuabielu, armastusabielu, mõistusabielu, prooviabielu, rühmaabielu, segaabielu, vabaabielu, visiitabielu.“ (Samas).

[3] Henry George Liddell, Robert Scott, A Greek-English Lexicon, „οἶκος“, vt siit.

[4] Martin Luther (2012) „Abieluasjust“ – M. Luther, Valitud tööd, koost. Urmas Petti, tõlk. Anne Burghardt, Meelis Friedenthal, Marju Lepajõe, Urmas Petti, Tartu: Ilmamaa, 623.

[5] Vt siit Jewish Virtual Library, „Kedushah“.

[6] Jaakobuse protoevangeelium, vt siit.

[7] Mattias Palli, „Maarja õigeusu kirikus“, 15.08.2015. Vt siit.

[8] „30. detsember Püha perekonna: Jeesuse, Maarja ja Joosepi püha“ vt siit.

[9] Samas.

[10] „Eesti Kirikute Nõukogu jõululäkitus 2006“ – Eesti Kirik, 22.12.2006. Vt siit.

[11] Vt siit Jaan Lahe (2006) „Sissejuhatus“ – Pärlilaul, tõlk. Uku Masing, Tartu: Johannes Esto Ühing, 7–24 ja siit Jaan Lahe, „Peatükke teoloogia ja kiriku ajaloost: Surnud on elavad, elavad on surnud“ – Eesti Kirik, 30.11.2005.

[12] Teemat ei ole siinkohal võimalik pikemalt käsitleda, vt nt siit Dyan Elliott, Spiritual Marriage: Sexual Abstinence in Medieval Wedlock, Princeton, New Jersey: Princeton University Press.

[13] Tundmatu ei ole selline kooselu ka tänapäeval. 10–20% abielupaaridest elab kas täielikult ilma seksita või teevad seda väga harva. Vt siit Elena Donovan Mauer, „The Big No: The truth about sexless marriage“ – Today. Health, 09.08.2009.

[14] Martin Luther (2012) „Kauplemisest ja liiakasuvõtmisest“ – M. Luther, Valitud tööd, koost. Urmas Petti, tõlk. Anne Burghardt, Meelis Friedenthal, Marju Lepajõe, Urmas Petti, Tartu: Ilmamaa, 469.

[15] Pean tunnistama, et mina ei suuda laulda kaasa luteri kiriku hümni 4. salmi: „Eks meile sõna seisma jää, ehk turtsugu nad vihast? Ei Jeesu Kirik hukka läe, mis alustud ta Vaimust. Kui võtvad meie käest au, ihu, last ja naist, et mingu igavest! Ei saa nad kasu sest, Ta riik peab meile jääma!” (KLPR 163,4).

[16] Kuigi õigeusu ikoonidel on inglid hirmuäratava väljanägemisega (sõja)mehed ning praeguses lääne kunstis ja kitšis õhulised kaunitarid.

[17] Martin Luther, „Abieluasjust“, 535j.

Toomas Pauli (1939) arvamuslugu ilmus ajakirjas Kirik & Teoloogia, nr 215, 22.01.2016

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare