Evolutsiooniprotsess sisaldab kahte komponenti – juhust ja looduslikku valikut. Looduslik ehk loomulik valik (natural selection) seisneb kohasemate geneetiliste variantide edukamas üleelamises ja paljunemises ning vähemkohaste variantide eliminatsioonis olemasolevates ökoloogilistes tingimustes.

Eluslooduses toimuvale mingi eesmärgi või progressitaotluse omistamine on bioloogide veendel antropotsentriline eksiarvamus. Ilus muinasjutt, mida miski ei tõesta. Loodusajaloos on eluvormid küll keerulisemaks ja mitmekesisemaks muutunud, selle kõrval aga ka lihtsustunud. Kõik praegu elavad liigid on piisavalt “täiuslikud”, oma elupaigaga kohastunud. Muidu oleksid nad ammu välja surnud. Iga bakter, algloom, kõduseen või ussike on niisama täiuslik kui delfiin, inimene või boamadu.

Elusolendite kohustus on ellu jääda ja järglasi anda. Mingi loomaliigi ohtrus oleneb otseselt tema mõõtmetest – elevante on vähem kui suslikuid. Säärane vastavus on üldkehtiv ja peaaegu kõik imetajad hiirtest vaaladeni alluvad sellele reeglile. Kui inimene asuks samal gradatsioonisirgel, siis elaks maailmas maksimaalselt vaid pool miljonit inimest. Inimene on aga kümme tuhat korda arvukam, kui võiks tema kehasuuruse järgi oletada.

Suurema osa oma eksisteerimisajast on inimpopulatsiooni keskmine arvukus olnud paarkümmend tuhat. Geeniuurimine näitab, et inimesed läbisid palju kitsama geneetilise pudelikaela (s.t neil oli väiksem populatsioon) kui sˇimpansid: Homo sapiens’i genoomis on palju vähem juhuslikku muutlikkust kui šimpansi genoomis.

Isekad geenid

Inimest, nii nagu iga muud olendit, suunavad tema geenid. Konflikt isekate geenide vahel on loomulik ja vältimatu. Sõda käib isegi emaüsas. Evolutsiooniteoreetikud eesotsas David Haigiga kalduvad praegu pidama platsentat emaorganismi parasiitlikuks ülevõtmiseks loote isapoolsete geenide poolt. Platsenta püüab ema vastuseisust hoolimata reguleerida tema vere suhkrusisaldust ja vererõhku ning seda loote heaolu silmas pidades.

Kõik organismid on “Darwini rotveileriks” nimetatud Richard Dawkinsi sõnul ellujäämismasinad, mis on programmeeritud levitama digitaalset andmebaasi, mis tegi programmeerimise. Selleks, et olla andekas ellujääja, peab geen olema kohanenud koostööks teiste sama liigi geenidega. Ta peab hästi toime tulema oma liigi teiste geenide seltsis või nende taustal. Geenidel on absoluutselt ükskõik, millist taktikat mingi organism tema kuuleka ja püüdliku sulasena rakendab. Tõeline kasulikkusfunktsioon, see, mida maksimeeritakse eluslooduses, on DNA ellujäämine.

Et DNA ei hõlju vabalt ringi, vaid on suletud konkreetsetesse elusolenditesse, pidi ta algusest peale kogu juhtimise oma kätte võtma. Gepardite kehades leiduv DNA-järjestus maksimeerib oma ellujäämist, sundides neid gaselle sööma. Gasellide kehades leiduv DNA-järjestus maksimeerib oma ellujäämist, tingides põgenemise. Mõlemal juhul maksimeeritakse DNA ellujäämisvõimalusi.

Seltsinguline loom


Kiskjad võtavad saagiks selle, kelle püüdmiseks tuleb kulutada kõige vähem energiat ja aega. Söögiks saavad tavaliselt nõrgad, haiged ja loiud loomad, kes tõrjutakse karja serva. Neid otsekui serveeritakse kiskjale. Mõned viimaste aastate välisvaatlused lubavad oletada, et saakloomade kari manööverdab meelega, surub järgmist ohvrit sellistesse paikadesse, kust on kiskja rünnakut kõige rohkem karta.

Aleksei Turovski manitseb: meil ei ole õigust loomade peale pahandada. Loomad elavad väga ohtlikku elu ja neil ei ole vaba aega selle sõna inimlikus mõttes. Neil ei ole ettekujutust homsest. Koerale ei saa ütelda: istu, kullake, vaata koos minuga televiisorit, küll me homme läheme jalutama. Koer ei lepi sellega. Ka ei ole neil ettekujutust surmast. Selleks peaks neil olema kontseptuaalne mõtlemine ja sellele vastav ajataju. Mitte ainult bioloogiline kell, vaid ka aja mõiste. Seda loomadel ei ole. Nad ei määra oma karjakaaslast surma, vaid lihtsalt elavad loomuseaduste järgi.

Inimene on seltsinguline loom. Savanni elama asunud primaat pidi koopereeruma täpselt samamoodi, nagu seda teevad tähnikhüäänid ja lõvid sealsamas savannis, teisiti lihatoitu lihtsalt ei saa. Ja ilma lihata poleks selline suur 70-kilone esikloom nagu inimene savannis läbi löönud. Me pole võimelised toituma nagu sõralised. Oleme puuviljatoidulistest pärit kõigesööjad, mitte rohusööjad.

Kütid-korilased said isekeskis korda ilma reegliteks sõnastatud moraalinormide ja eetikasüsteemideta. Maaviljelusele ülemineku ning neoliitilise rahvastiku-plahvatuse järel vajati aga omavaheliste suhete jaoks uusi ja konkreetseid norme. Ülerahvastatud inimkoosluste käitumist tuli ellujäämiseks rangelt reglementeerida. Nõrgemaid tuli kaitsta tugevate omavoli eest.

Tõik, et nutikad geenid delegeerisid konkreetsete käitumisotsuste langetamise aina enam arule, oli inimpopulatsiooni arvukuse kasvu seisukohast määrav. Ilmselt oli “õiguse” ja “õigluse” leiutamine üks neid asju, mis andis tärkavale tsivilisatsioonile võimaluse püsima jäämiseks ning laienemiseks.

Valik käitumisreegleid


Hammurapi koodeks ning Moosese seadus on esimesed, mille kohta on kirjalikke jälgi. Need olid hästi sõnastatud ning jäid kauaks käibele. Nii kauaks, et praegu läheb juba meelest – kümme käsku ei ole kristlik, vaid juutlik.

Esimesel kolmel sajandil ei olnud dekaloogil kristlaste jaoks suuremat tähendust. Sellised elementaarsed reeglid osutusid olulisteks alles riigikiriku tekke järel. Mulje nende käskude erilisest tähtsusest on aga ilmselt sugenenud Martin Lutheri kaudu, kelle “Väikese katekismuse” esimene peatükk on pühendatud kümnele käsule.

Tegelikult on see valik käitumisreegleid, millest vaid kolm on enam-vähem üldaktsepteeritud: ei tohi tappa, varastada ega valetunnistust anda. Kolmas käsk – sina pead hingamispäeva pühitsema – pole kristluses kunagi kehtinud, välja arvatud seitsmenda päeva adventistidel ja mõnes pisemas denominatsioonis.

Kui kogu elu oli religioonist läbi imbunud, oli seda loomulikult ka käitumine. Iisraellane uskus, et Jumal, kes teab, kuidas asjad on, ei jäta õiglust jalule seadmata. Näiteks prohvet Sakarja kinnitab: “Igaüks, kes varastab, kuidamoodi jääb ta siin süüta? Ja igaüks, kes valet vannub, kuidamoodi jääb ta siin süüta? Ma toon ta välja, lausub vägede Issand, ja see tuleb varga koja peale ja selle koja peale, kes valet vannub minu nime peale.”

Sellist kõigile ühist ja endastmõistetavat veenet, et Jumal näeb ja mõistab kohut, ei ole enam. Kui keegi veel usubki Jumalat, siis saab too olla vaid absoluutne headus ja armastus. Seitsekümmend aastat tagasi sõnastas Marie von Ebner-Eschenbach aforismi: “Kunagi valitses kättemaksev õigusemõistmine, see taandus karistava õigusemõistmise ees. Ei ole kaugel aeg, mil hakatakse kahtlema ka õiguses karistada.” Nii see on läinud.

“Religioon” on samasugune laialivalguv üldmõiste nagu “ravim”. Aspiriin, tetratsükliin, Prozac jne on kõik “rohud”, aga neid ei kasutata samade hädade vastu. Ka oopium on ravim, valuvaigisti, kui miski muu enam ei aita.

Religioonifenomenoloogias püütakse usundeid sortida. Mõni neist on nagu toidulisand, mida ju ka vahel tituleeritakse ravimiks. Loodususundid on midagi hoopis muud kui monoteistlik juutlus või islam. Nn lunastusreligioonid, nagu budism ja kristlus, ei tundnud algusfaasis mingit huvi maapealse elu kordaseadmise vastu. Need olid selle võimalikkuses üsna skeptilised.

Evangeeliumis jutustatakse näiteks, kuidas üks mees palus Jeesuselt: “Õpetaja, ütle mu vennale, et ta jagaks päranduse minuga!” Vend tahtis nähtavasti hoida isalt pärandiks saadut ühisomandis, ent noorem poeg soovis oma osa enda kätte. Sellistes tsiviilprotsessides toimisid tolleaegsed rabid vahekohtunikena. Ent Jeesus keeldus jõngilt: “Inimene, kes mind on seadnud teie üle kohtumõistjaks või jagajaks!”

Jeesus tuli maailma, mis oli heteronoomne ja äärmiselt legalistlik. Kui Moosese seaduses oli hingamispäeval keelatud 39 tööd, siis talmudi järgi on hingamispäeval keelatud 1521 tegevust ja toimingut.

Ameerika teoloog John Dominic Crossan läheb ehk liiga kaugele, kui väidab, et Jeesus oli juudi Diogenes. Ent Jeesuse sarnasus küünikutega on märkimisväärne. Algus tallis, lõpp võllas. Rebastel on urud ja lindudel pesad, kuid inimesepojal ei olnud kohta, kuhu ta oma pea võiks panna.

See, mida Jeesus kuulutas ning mille taotlemist ta järelkäijatelt ootas, oli radikaalne, loomuvastane. Või üleloomulik (üle loomuliku), kuidas võtta. On vist paratamatu, et sellest läks käiku vaid osa. Seegi pigem hetke sihtide saavutamiseks.

Mäletan oma tehnikumipäevilt teise kursuse tehasepraktikat. Üks poistest kavatses mikromeetrit kasutada tellitava mutrivõtmena, küllap nalja pärast. Meister, kes meid kantseldas, vihastas hirmsasti. Pidas loengu, kuidas mikromeeter on habras seade, mille haarade võime polti kinni pidada on tühine, ja kuidas pärast nii barbaarset käitlemist ei saa teda enam mõõtmisel usaldada. Häbi, häbi! Viieteistaastastel peaks juba mõistus peas olema!

Mu meelest on see sobiv võrdpilt kristluse kasutamisele ajaloos. Temast ei saanud moraali pitskruvi. Ja nüüd ei kõlba ta ka muuks.