TOOMAS PAUL: Lemmikud ja ligimesed
Antiikajal oli hobune sõjaloom. Keskajal oli ratsu vaid rüütlil ehk aadlimehel, „kavaleril” (it cavaliere ‘hobusemees’ < ld caballus ‘hobune’). Hiljem sai sõnast ratsaväelase nimetus. Eufemismina tähendab kavaler head ratsutajat ka muus mõttes.
Veel Esimeses maailmasõjas oli ratsaväel oluline roll. Kuigi juba mõni aeg oli hobune pandud härja asemel atra ja vankrit vedama. Veo- ja tööloomana muutus ta majanduses äärmiselt oluliseks. Kui Nõukogude võim kollektiviseeris talurahva, siis lehma, sigu ja lambaid lubati pidada, ent hobune kui tootmisvahend tuli ära anda. Esimesed kolhoosid olid üsna armetud ja viiekümnendatel kippusid loomad hinge heitma. Mäletan oma poisipõlvest, kuidas mõ-nedki mehed käisid oma vana suksut ühistallis poputamas. Ja patsutamas. Kenuskaelad hoolivad väga miilustamisest.
Praeguseks on hobuse asendanud mootorsõidukid. Aga see ei ole ta hinda vähendanud. Pigem vastupidi. See, kes suudab endale isikliku hobuse muretseda, peab olema sama rikas kui purjejahi omanik.
Õilis hobune on lihtkodanikule liiga kallis. Teda ei ole ka kuhugi panna, kui elad kortermajas. Tuleb leppida väiksemate loomadega. Mis ei tarvitse olla vähem kallid ja armsad. Kilpkonn elab vannitoas. Kas see talle just meeldib, aga ta on visa hingega.
Ökoloogiline käpajälg
Koer on parem. Aitab tutvust teha võhivõõraste inimestega. Ja seda päriselus, mitte virtuaalmaailmas, nagu viimasel ajal üha enam tavaks. Ergutab tervena püsima: sunnib õue õhku hingama, ka koerailmaga. Turgutab turvatunnet – isegi pisikene pitsu teeb sellist kisa, et terve maja kajab. Aga üle kõige: sa pole enam üksi. Keegi on sind alati kodus ootamas ja sinu tuleku üle rõõmustamas. Muidugi närivad kutsikad kõik asjad katki ja pissivad põrandale, aga see on tühiasi. Koerteta inimesed lihtsalt ei pruugi seda mõista.
Odav lemmikute pidamine muidugi ei ole. Kui kass elab 20 aastat ja ta ülalpidamiskulud on tuhat krooni kuus, teeb see kokku veerand miljonit ehk sama palju, kui maksab väike pereauto. Tõulooma puhul on kulud suuremad. Pügamised, identifitseerimiseks vajalikud mikrokiibid, vaktsineerimised jne. Rääkimata ravikuludest – tänavune kõige loomasõbralikum tegu oli 40 000 krooni maksnud varjupaigast võetud Simba ravimine, kui kutsu vikati ette jooksis.
Lemmikud on kallid veel ühes mõttes. Uus-Meremaa Wellingtoni Victoria ülikooli säästva arhitektuuri professorid Robert ja Brenda Vale on tänavu sügisel üllitanud laineid löönud raamatu „Aeg oma koer nahka pista?” („Time to Eat the Dog? The Real Guide to Sustainable Living”). Autorid on lemmikloomade ökoloogilise käpajälje arvestanud välja hektarites, mis on hõivatud põllumajandusega neile toidu kasvatamisel, samuti toidu tootmisel tekkiva saaste kompenseerimisega. Võrdluseks on nad arvutanud autode, televiisorite jms tootmiseks ja kasutamiseks kuluva energia ning taandanud võrreldavuse jaoks hektaritele, mis on vajalikud, et loodus suudaks tekkinud saastega toime tulla.
Tuleb välja, et suure peni 1,1 hektarit ületab Toyota Land Cruiseri 0,41-hektarist jalajälge ligi kolm korda. Kodukass vajab vaid (!) 1500 ruutmeetrit ehk sama palju kui Volkswagen Golf. Kahe hamstri 140 ruutmeetrit vastab suurele plasmatelerile ning kuldkalakese 3,6 ruutmeetrit kahele mobiiltelefonile.
USA kodudes elab 76 miljonit kassi ja 67 miljonit koera. Kümne kassirikkama maa kiisude toitmiseks kulub Vale’ide hinnangul üle 400 000 ruutkilomeetri ehk kümme Eestit. Mis siis veel rääkida koertele vajaminevast! 1960. aastast peale on lihatootmine kasvanud kaks korda ja selles on lemmikutel oma osa. Keskmise suurusega koer tarbib aastas 160 kilo liha ja sada kilo taimset toitu.
Aga kui laseks koertel-kassidel ennast ise ülal pidada? Vabalt elavad elukad tulevad võib-olla väiksema eelarvega toime? Ei, see ei sobi. 12. novembril kirjutas Lääne Elu, et Haapsalu linnavalitsus on otsustanud hävitada Kastani metsa all kuus aastat pesitsenud kassikoloonia, keda toitsid viis-kuus kassisõpra. See oleks olnud päris kallis ettevõtmine – 14 päeva seadusjärgset hoiuaega ja surmasüst nõuab iga kassi kohta üle tuhande krooni, ja praegu on masu aeg. Läks õnneks. AK uudistes teavitati, et 1. detsember on selline päev, mida võib nüüd Haapsalu linna tähtpäevade kalendrisse kanda – see on kassi-päev. Tööotsijate ühing pakkus loomadele ulualuseks vana garaaži, mis kõpitseti linnavalitsuse kulul kassikõlblikuks. 30 kiisut said tsiviliseeritud tingimustesse.
Kolmkümmend on tilk meres. MTÜ Pesaleidja juhatuse liikme Hedi Obeti hinnangul on Eestis vähemalt kaks miljonit hulkuvat kassi. Ja vaevalt möödub mõni nädal, kui me ei kuule mõne heitloomakese elumuredest. Kutsikate metsa alla jätmine tekitab tuliseid arutelusid ja tänavalt leitud kolme käpaga kassike tõuseb päeva tegijaks. Mäletate, milline loomaõiguslaste meelepahatorm järgnes sellele, kui president Obama lõi CNBC teleintervjuu ajal kaamera ees sõnakuulmatu kärbse surnuks! Tema jäi karistuseta, ent leedulane Svaju¯nas B., kes viskas tema ema kanu murdnud koera sillalt alla, pandi üheksaks kuuks vangi. Kohtunik arvestas süüd kergendava asjaoluna, et ta oli seda tehes purjus.
Karvaste meediastaaridega võrreldes on inimloomad puht vaeslapse osas. Ajakirjanik Tiina Kruus sedastab, et kui kassil piisab ühe käpa kaotamisest, et uudistekünnist ületada, siis inimlike õnnetuste puhul eeldatakse huvi tekitamiseks täielikku katastroofi: hulka laipu või suure pere traagilist paljaks põlemist. Inimliku viletsuse ja vaesuse kajastamine on jäänud mõne Võsa-Petsi saate pärusmaaks. Kodutud pälvivad tähelepanu kaks korda aastas – kui Oleviste rahvas neile jõulusauna korraldab ning külmade tulekul, kui raporteeritakse vabadest varjupaigakohtadest.
Tiina Kruusile tundub, et oleme ühiskondlikus arengus otsekui ühe astme vahele jätnud. Ta ütleb kole kõvasti: „Rohkem kui kunagi varem vajame praegu inimeste kaitse seltse, varjupaiku ja toetusfonde. Ma saan aru, et kõpskingadega kontoripreilide jaoks, kes kodutuid loomi aidates oma emakompleksi välja elavad, on eluheidikute ja vanemateta lastega tegelemine liiga suur väljakutse. Aga seda on vaja.” („Ligimesed ja ligiloomad” Delfi, 25.06.2009)
On vaja, aga kes seda jaksab. Iga kuue sekundi järel sureb maailmas üks laps nälga, üle 980 miljoni inimese on näljas või alatoidetud, avaldati 18.–23. novembril Roomas peetud ÜRO toidu- ja põllumajandusorganisatsiooni (FAO) tippkohtumisel. Arvud on liiga suured, et täis kõhuga suudaks nälgijate massi ette kujutada. Ja nad on lootusetult kaugel, et neid murjaneid ligimeseks pidada.
Õigekeelsussõnaraamat (2006) klassifitseerib sõnad „ligimene” (< ligi-inimene) ja „ligimesearmastus” VMO (s.t vanamoeline) ja esitab kasutusnäitena: „Ära himusta oma ligimese vara!”. Tarbimis- ja heaoluühiskonnas tõepoolest ajast ja arust.
Keele muutumine peegeldab suhtumiste teisenemist. Kunagi olid koduloomad ja metsloomad. Nüüd on lemmikloomad ja lihaloomad. Vahe on vägev.
Kelmikas koer ja alatu siga
Briti filosoof Mary Midgley avaldab hämmastust urbanistlikus ühiskonnas valitseva kontrasti üle: ühelt poolt murelik ja vastutustundlik hoolitsus, mida tuntakse lemmikloomade suhtes, ja teiselt poolt üleolev suhtumine teistesse, samasugustesse loomadesse – näiteks sigadesse, kes on niisama seltsivad, ettevõtlikud ja intelligentsed kui koerad ja kassid. Miks nähakse lammastes vaid lolle lihakehasid, Looduse Krooni ja tema lemmikloomade rooga? Miks on „koerus” kelmikas ja „sigatsemine” alatus? Nüüd veel see sünge „seagripp” ka.
Paraku, kõik loomad on võrdsed, aga mõned on võrdsemad. Isegi kui teoreetiliselt kõiki ühtviisi armastada, on mõned armsamad. Lähedasemad kui ligimesed.
Sest inimene vajab soojust ja armastust. Etoloog Desmond Morris arutleb, et see rahvarohke inimloomaaed, kus me elame, pole paik intiimsuse tarvis. Me põrkame kokku ja kirume, ehkki peaksime embama ja naerma. Igal pool me ümber on kahtlustavad inimesed ning tuleb toimida ettevaatlikult. Kompensatsiooniks oleks osutada seda enam hellust kodus, kuid see jääb sageli tegemata. Näib, nagu ulatuks hillitsetus meie käitumisse ka siis, kui viibime oma pere keskel.
Mida siis ette võtta? Vastus on pehme ja paitav nagu kassipoeg me süles. Kui kodused pole võimelised meile vajalikku andma, või kui neid polegi, ja kui lähedust otsida on ohtlik – võõra lapse pead ei maksa meesinimesel paitada! –, muretseme lemmiklooma. Lemmikloomad on ohutud: nad ei tekita ega esita küsimusi. Nad lakuvad me kätt, hõõruvad end vastu meie sääri ja puudutavad õrnalt koonuga. Me saame neid kallistada, silitada, patsutada, kanda kui beebit, sügada kõrva tagant ja isegi musitada.
Kallimast kallim!
