TOOMAS PAUL: Puhkamise paradoksid
Valgekraega on teine lugu. Temal on hoopis raskem lõdvestust leida. Kui tal oleks isakodu maal, kuhu minna appi heina tegema – ja saaks värskes heinas magada! –, siis oleks see tõepoolest kosutav vaheldus. Ent sellist lihtsat ja loomulikku lõbu jääb aina vähemaks. Puhkuseks nimetatakse praegu praadimist Prantsuse Rivieras.
Tahaks puhata, olla absoluutselt kõigest tülikast ja tüütust välja lülitatud. Aga mitte kuidagi ei õnnestu. Kuidas saakski, kui mobiil ja rüperaal on kaasas. Et ei kaoks side elu pulsiga. Ent isegi siis, kui keegi suudab ennast vapralt, noh, kohe mitmeks päevaks välja logida, ei tarvitse taganeda pinge. Mõni tunneb end pigem hullemini kui enne, rutiinses rabelemises.
“Ei ole rängemat rada / kui jõudepõlve päevade jada,” kurtis Goethe. Igavus kuulub tunnete hulka, mida inimene kõige kehvemini talub. Pea ei salli tühjust. Kui aju on liiga vähe koormatud, tungivad teadvusse tondid. Kes meist poleks unetutel öödel tumeda tuleviku pärast pabistanud?
Vedelemine on igav
Põhjus, miks me tegeleme jõudehetkil pigem ebameeldivate fantaasiate kui kaunite mälestustega, peitub aju evolutsioonilises programmeerituses: kui ühtaegu kerkivad esile hirmuäratav ja rõõmus mõte, kuulub võit võistluses tähelepanu eest alati muserdavale mõttele.
Kui töömälu peab säilitama liiga palju informatsiooni, jääb ta jänni. Teadvus ujutatakse üle kõigi ärritustega, mis parajasti sisse jooksevad. Tähelepanu hajub aga ühtviisi nii siis, kui ajul on liiga palju tegemist, kui ka siis, kui seda on liiga vähe. Alakoormatus võib hingelisele tasakaalule mõjuda sama laastavalt kui ülekoormatus.
Kas ei ole tuttav olukord: istud toas ja sul ei ole mitte midagi käsil. Kusagil mängib raadio. Vaikselt. Tahad või ei, jääd muusikat kuulama, sest tähelepanu ei kuuletu tahtele. Niipea kui ajule pakutakse ärritusi, sööstab ta nende kallale. See on ka põhjus, miks me loeme linnas lonkides rohkem reklaame, kui meid huvitaks.
Me saame tobedat häirimist eirata vaid siis, kui keskendume. Tõsise telefonikõne ajaks lülitab aju välja isegi ümberringi möllava melu. Halle rakke läheb nüüd vaja millekski tähtsamaks.
Töörügajale, ja seda eestlane on, terendab unistusena rantjee-elu. Paraku maitseb vedelemine üpris üürikest aega. Ei oleks olnud mõistlik, kui mets-inimene oleks saanud pikemat aega karistamatult tegevusetusele anduda. Sest Homo sapiens’i ellujäämise eelised, võrreldes kõigi teiste olenditega, tulenesid vaid sellest, et ta on neist targem ja osavam. Seda eelist tuli säilitada. Järelikult kannustab aju meid pidevalt aktiivseks jääma ja tegutsema. Siin etendab võtmerolli virgatsaine dopamiin.
Liiga lihtne elu
Dopamiin mõjub vahetult otsaju neuronitele, mis vastutavad töö-mälu eest.Üks selle neurotransmitteri tähtsaid ülesandeid on hoolitseda selle eest, et aju eristaks olulist informatsiooni tähtsusetust. Kui me millegagi mõnuga tegeleme, on see seotud suurenenud dopamiinikoguste vabastamisega.
Samal ajal on dopamiin vaimule omamoodi määrdeaineks. Selle mõju all reageerime ja mõtleme kiiremini, moodustame kergemini assotsiatsioone ning oleme loomingulisemad, sest aju töötleb informatsiooni tõhusamalt. See seletab ka näiliselt paradoksaalset uurimistulemust, et suurenenud dopamiinikontsentratsioon võimaldab kestvaid tippsaavutusi ning samal ajal kutsub esile häid tundeid.
Parim on parajus. Ameerika neuropsühholoogi Nilli Lavie uuringud näitavad, et liiga lihtne ülesanne avaldab peas umbes samasugust mõju nagu liiga raske. Niipea kui ajule ei esitata küllalt suuri nõudmisi, ei tee ta enam vahet oluliste ja ebaoluliste ärrituste vahel.
Seda tuleks arvestada pedagoogikas. Üliandekate laste jaoks tähendab tavalise õppimistempoga kohanemine sageli otse talumatu igavuse piina, mis võib vallandada ränki hingelisi kannatusi kuni enesetapufantaasiateni välja. Alles siis, kui oivikud tunnevad mõnu aju ragistamisest, hakkab nende käsi jälle paremini käima. Lahendus oleks lasta neil klass vahele jätta või koormata keerukate kohustustega.
Kui sihiks seatu on õige raskusastmega, õõtsub hedonistlik kiik himustamise ja tasu vahel pidevalt üles-alla. Mõlemad tunded on seotud dopamiini ning opioidide vabastamisega. Kui tegevus on liiga lihtne, jääb pingutusest ja seega ka erutusest vajaka. Kui liiga raske, jääb tasu – rahuldustunne: sain korda! – saamata.
Kui töö ei meeldi?
Millegi oluliseks tunnistatu poole püüdlemine on parim vahend igavuse ja noru peletamiseks. Ihaldamine tõstab tuju, saavutamine veelgi enam. Füsioloogia küljelt vaadates ei ole vahet, mille nimel vaeva nähakse. Mis loeb, on seesmine igatsuse seisund, võidutunde eelmaitse. Selle nimel ollakse valmis endast kõik andma. Vaadake tippsportlasi!
Kuid kuskil on suutmise piir, millest rohkemat saavutada ei õnnestu. Või on käes lõppfaas – muretu pensionipõlv. Kas see on ikka “rohkem”, kui puhkus liidetakse pensionile?
Aina enama ja enama taga-ajamisele on õnneks alternatiiv. Saksa teaduskirjanik Stefan Klein rõhutab, et õnne allikaks on kontrastid. Ootuste süsteem harjub kiiresti kõigega, mis on ilus ja meeldiv. Seda, mis veel äsja oli rõõmustav üllatus, võtab ta nüüd rahulikult ning nõuab tugevamaid ärritusi, mida talle sageli ei pakuta. Ent kui meil tuleb tugevamate ärrituste asemel tegemist teha teistsuguste ärritustega, tekib nauding uuesti. Kui kontrast on õigesti valitud, on see koguni veel intensiivsem kui enne.
Kui olete äsja veetnud sõpradega kodus õdusa õhtu, ei ole (enamasti) hea mõte sama seltskond kohe jälle külla kutsuda – latt on kõigi osaliste jaoks liiga kõrgel. Parem oleks võtta järgmine kord uue koosseisuga midagi muud ette, näiteks minna jahiga merele või käia seenel. Mõne aja pärast võib esimest meelelahutust loomulikult korrata, sest ülearu pikk ootuste süsteemi mälu nüüd ka ei ole. Kunst seisneb selles, et praktiseerida nii-öelda naudingute rotatsiooni.
Võib-olla suudab puhkusest täit rõõmu tunda vaid see, kellele meeldib ka tema töö. Nii et pärast pikki päevi jalgratastel tahaks kohe hirmsasti tagasi oma laua taha. Aga kui töö ei meeldi? Siis ei aita paarinädalasest pausist, tuleb oma eluga midagi kapitaalsemat ette võtta.
