Miks siis eiratakse manitsusi ja mõistust? Aga sellepärast, et inimene on ühiseluline loom ja toimib nii nagu kõik teised. Mõelgem “Kaine grupijuhi“ kampaaniale. See nõuab ikka üleinimlikku pingutust, olla jaaniööl kaine. Jube ebamugav on selge peaga teiste lällamist ja läbustamist pealt vaadata. Purjutamine on norm, kainus hälve. Kui siis mõned altruistid on nõus ennast ohvriks tooma, aitab kampaania ja rinnamärk piinlikkusetunnet natukenegi leevendada.

Napsised juhid

Napsiseid juhte jäi politseile vahele jaanilaupäeval 89 ja jaanipäeval 79. Seda ei ole küll palju – enamik pidulisi pääses tänavu terve nahaga. Justiitsministeeriumi asekantsleri Martin Hirvoja sõnul: “Ei tohi olla nii, et kõiki liiklejaid koheldakse nagu kahtlusaluseid, kui tuhandest kinnipeetust üks on joodik“ (SL ÕL 19.5).

Riigi peaprokuröri Norman Aasa arvates ei saa roolijoodikute probleemi lahendada ainult intensiivsema liiklusjärelevalve ja rangemate karistustega. Muutmist vajavad inimeste väärtushinnangud, sest paljud jätkavad purjuspäi sõitmist varasematest karistustest hoolimata.

“Kui teistkordne alkoholijoobes sõiduki juhtimine 1998. aastal kriminaliseeriti, oli lootus, et see aitab liiklusohutust parandada. Paraku tuleb tõdeda, et oluliselt on kasvanud küll kriminaaljustiitssüsteemi töökoormus, liikluskultuur aga eriti muutunud pole,” nendib Aas. 20 protsenti menetlevatest kriminaalasjadest on liikluskuriteod, valdavalt purjuspäi juhtimine. 1998. aastast on karistatud kriminaalkorras 16 000 inimest korduva joobes sõidukijuhtimise eest, kuid see pole aidanud. Rohkem tuleks panustada inimeste endi väärtushinnangute muutmisesse, mis ei anna paraku kiireid tulemusi (EPL 22.6).

Selline optimism on ebarealistlik. Trend on ju vastupidine. Alkoholi on proovinud ligi 60% 10–13-aastastest lastest. 14–15-aastaste pubekate hulgas on alkoholi regulaarseid tarvitajaid 52%.

Elu veereb pudellaagritel. Euroopa Liidu vanas 15 liikmesriigis tegeleb alkoholi valmistamise ja müügiga 3,5 miljonit inimest. Meil joodi õlut mullu 23 protsenti rohkem kui aastal 2004. Eesti parimaks toiduaineks aastal 2006 tunnistati Saku Kuld. Kui miski on tasemel, siis on see alkoholireklaam. Kui soojaks tegi südame ja kõhu, kui Saaremaa kvaliteetviina reklaamiti lauluga “Püha öö”…

Põhjakiht tarbib salaviina, see on neist väga inetu. Kuid korralikud inimesed joovad pudelitest, mille eest on tasutud aktsiisimaks. Mullu täitis see riigikassat rohkem kui 1,9 miljardi krooniga, tänavu loodetakse saada 2,13 miljardit. See on suur ja kiire raha. Liialt suur, et sellest uisapäisa loobuda.

Aeg-ajalt on siin-seal üritatud kehtestada kuiva seadust, ent peagi loobutud. Inimesed igatsevad otseteed õnne juurde. Selleks on vajalik suurendada aju hallaines loksuvat dopamiini- ja noradrenaliinikogust. Meie kultuuriruumis on selleks legaalne võimalus viin. Alaealistele on “kuritarvitamine” küll formaalselt keelatud, ent see ei ole väga kuri keeld – presidendilossis pidu pannud lastele tehti trahvi 120 krooni.

Napsised loomad

Andrei Turovski jutustab, kuidas metssigadega on tehtud katseid – sätitud nende teerajale apelsinilõhnaline alkoholilomp. Juht tuleb ja maitseb joomaaega. Magus rüübe meeldib talle ja ta joob päris palju, teisi aga ligi ei lase. Loomulikult hakkab ta varsti perutama ja igasuguseid lollusi tegema. Selle peale annavad teised talle peksa ja kihutavad karjast välja. Kui kult üles ärkab, on tal pohmelus ja äärmiselt sant tuju. Kui ta karja üles leiab, selgub, et tema ei olegi enam juht. Ta käitus ebaadekvaatselt, mis ei vasta liigi käitumisnormatiividele. Muidugi võidab ta veerand tunniga oma juhipositsiooni tagasi, ega ta ole mingi möku. Aga pärast seda ei võta ta enam kunagi tilkagi viina suhu ega luba seda ka karja liikmetele.

Rottide seas esineb kaks eri genotüüpi. Enamikule meeldib mahe ja magus lahja alkohol, kanget nad ei taha. Ja on rotte, kellele maitseb just kange viin. Kui sellisel on võimalus korduvalt oma himu rahuldada, ei tunne ta varsti enam huvi ei toidu ega vastassoo vastu ja temast kujuneb kiiresti paadunud alkohoolik. Mitte küll kauaks. Esimese genotüübiga rotid tapavad kange viina joojad halastamatult. Ebahumaanne eugeenika.

Loomaökoloog Raivo Mänd väidab, et inimeste tava alkoholi pruukida on nn händikäptunnus, mis paljastab üsna hästi mitmeid tähtsaid iseloomuomadusi, nagu sisemist agressiivsust või südamlikkust, tahtejõudu või selle puudumist jms. Ühiskonnas suhtutakse võrdlemisi heatahtlikult nii nendesse, kes viina kannavad ja samas oma eluga hästi hakkama saavad, kui ka neisse, kes võtavad pitsi ja peavad aru. Näiteks justiitsminister Rein Lang kinnitab: “Olen ja jään seda meelt, et maksumaksjate raha kulutamine nende inimeste jälitamisele ja represseerimisele, kes juhivad autot pärast klaasi veini joomist, on lubamatu“ (PM 23.5). Kuid häda viinakuradi ohvriks langenud hädavarestele! Aga seda alles lõppfaasis. Ennast “kännitõmmanud” kutt on omasuguste, eriti plikade juures ikka tunduvalt kõvem tegija kui see vend, kel ei ole nõnda kõvaks joodud hääl.

Kui tagasi tulla purjus peaga autojuhtimise juurde, siis siin on lugu selline, et kuradi ajab välja Peltsebul. Kui alkoholijoove on tuvastatav alkomeetriga, siis narkojoobe õiguslikuks tuvastamiseks on kindlaim viis uriiniproov. Noor rahvas tunnistab, et öiselt peolt sõidutab neid tihti koju see, kes on “laksu all”, sest politsei seda tõestada ei suuda. Kuidas sa sunnid maanteel ausat kodanikku purki pissima?