TOOMAS PAUL: Üksikvanem otsib kaaslast

Üha enam inimesi elab üksi ja järjest rohkem lapsi kasvab üksikvanemaga. Mida tähendab see lastele, mida ühiskonnale?

Küla­ko­gu­kond oli nais­te vas­tu vä­ga üle­koh­tu­ne. „Mees, kes saab, lits, kes an­na­b” – sel­li­seid ja räi­ge­maid sek­sist­lik­ke va­nasõnu käi­bis kümne­te kau­pa. Õn­ne­tul „ek­si­nud tüdru­ku­l” ei jää­nud va­hel muud üle kui soo­lau­kas­se hüpa­ta. Too aeg on nüüdseks lõpli­kult lä­bi. Kui kümme­kond aas­tat ta­ga­si üri­ta­ti po­lii­ti­list pro­fii­ti lõiga­ta ri­vaa­li „ron­gae­mak­s” tem­bel­da­des, lõppes kat­se suu­re­mat tu­lu and­ma­ta. Suh­tu­mi­ne on ku­na­gi­se­le täp­selt vas­tu­pi­di­ne: „värd­ja” ka­su­ta­mi­ne sel­le alg­ses tä­hen­du­ses läks ühe­le me­he­le üsna kal­liks. Prae­gust ühis­kon­da ise­loo­mus­tab sal­li­vus. Alaea­li­sed sün-ni­ta­jad on ris­kirühm, kel­le koo­li­tee ki­pub poo­le­li jää­ma ja kel­lel seepä­rast võib hil­jem ol­la ka ras­kem tööd lei­da, on öel­nud sta­tis­ti­kaa­me­ti juh­tivs­ta­tis­tik Ülle Valg­ma. Vae­sed lap­sed.

Aga kes saab neid kee­la­ta? Põhi- ja ma­da­la­ma ha­ri­du­se­ga sünni­ta­ja­te osatäht­sus suu­re­nes 1990. aas­ta 12 prot­sen­dilt 2003. aas­taks 20 prot­sen­di­ni. Nais­tearst Kai Hald­re hoia­tab: kõigi­le tea­da-tun­tud tõde on, et iga­su­gust sta­tis­ti­kat ja ar­ve saab in­terp­re­tee­ri­da just nõnda, na­gu võimal­dab analüüsi­ja maail­ma­vaa­de, hoiak ja tead­mi­ne/tead­ma­tus sel­lest, mis ar­vu­de ta­ga pei­tub ja kui­das need saa­dak­se. Ta ei nõus­tu, et ena­mi­ku las­te sünd väl­jas­pool re­gist­ree­ri­tud koo­se­lu – rää­ki­ma­ta dra­maa­ti­lis­test hüüatus­test, et üle poo­le Ees­ti las­test sünnib üksi­ke­ma­de val­las­las­te­na – on võrd­ne pe­re­kon­na ja mo­raa­li al­lak­äi­gu­ga. „En­ne sel­le väi­te esi­ta­mist peaks ole­ma tões­ta­tud, et re­gist­ree­ri­tud koo­s-e­lu on tä­na­ses Ees­tis mo­raal­sem, pa­rem ja kind­lam kui re­gist­ree­ri­ma­ta koo­se­lu.” Sta­tis­ti­ka in­terp­re­tee­ri­mi­se­ga on asi, na­gu on. Näi­teks mul­lu märt­sis oli nn val­la­se­ma­de kir­jas 24 174 last, mis moo­dus­tas li­gi kümnen­di­ku kõigist neist, kel­le­le riik mak­sab pe­re­toe­tu­si. Kui näi­teks Saue lin­nas sai üksik­va­ne­ma toe­tust 4,6 prot­sen­ti las­test, siis Nar­va ja Val­ga lin­nas ula­tus nii­su­gus­te las­te osa­kaal üle 14 prot­sen­di.

„On alust ar­va­ta, et va­ne­mad re­gist­ree­ri­vad toe­tu­se pä­rast oma järg­la­se üksik­va­ne­ma lap­se­na ka siis, kui ela­tak­se lap­se isa­ga koos.” (Kai Ka­la­mees „Ma­ri­puu mu­ret­seb val­las­las­te ar­vu pä­rast”, PM 22.05.07) Re­gist­ree­ri­tud koo­se­lu ei ole mo­raal­sem, pa­rem ega kind­lam kui re­gist­ree­ri­ma­ta koo­se­lu. Nuk­leaar­pe­re­kond – ema, isa ja laps(ed) – on ko­le ki­pa­kas koo­s-e­lu­vorm. See su­ge­nes sa­jan­deid kest­nud suur­pe­re ase­me­le koos töös­tusühis­kon­na tek­ke ja va­ja­dus­te­ga. Na­tu­raal­ma­ja­pi­da­mi­se ajal ela­ti ja töö­ta­ti pilt­li­kult öel­des ühe ka­tu­se all. Te­has ja kon­tor an­dis iga­le pe­re­liik­me­le võima­lu­se, õige­mi­ni ko­hus­tu­se tee­ni­da lei­ba väl­jas­pool ko­du. Nõuko­gu­de aja lõpul oli töö­ta­vaid nai­si li­gi 90 prot­sen­ti sünni­ta­ja­test. Ise tee­ni­tud ra­ha väär­tus nai­se­le ei ole üks­nes ma­te­riaal­ne, vaid ka sot­siaal­ne ja sümbool­ne. See muu­dab võimu­suh­teid abi-e­lus ja pe­re­kon­nas. Oma ra­ha tee­ni­mi­ne eel­dab oma­kor­da ha­ri­dust, mo­biil­sust, oma hu­vi­de tead­vus­ta­mist. Al­la­su­ru­tud ülal­pee­ta­vast ko­du­pe­re­nai­sest (ja sünni­tus­ma­si­nast) on saa­nud võrdväär­ne part­ner, kes võib va­ja­du­se kor­ral ise me­he­le öel­da: hak­ka as­tu­ma! Sot­sio­loo­gi­de Ïar­goo­nis ni­me­ta­tak­se prae­gust amet­lik­ku, õnne­pa­lees re­gist­ree­ri­tud abi-elu „jär­jes­ti­ku­seks mo­no­gaa­miak­s”, s.t le­gaal­selt to­hib ol­la vaid üks part­ner kor­ra­ga. Uues­ti abiel­lu­nud paa­ri­de la­hu­tu­mus on suur. Nõnda ti­he­neb va­nem­li­ke su­he­te dÏun­gel – mi­nu, si­nu, meie lap­sed koos sel­lest tu­le­ne­va­te eri­ne­va­te staa­tus­te, tund­li­ke tee­ma­de ja konf­lik­tit­soo­ni­de­ga kõigi as­jao­sa­lis­te jaoks.

Vanemlike suhete džungel

Mu­re­tum on jää­da üksi. Skan­di­naa­vias, kus tuum­pe­re­kond on kõige hap­ram, koos­ne­vad peaae­gu poo­led leib­kon­nad ühest ini­me­sest. Os­los moo­dus­ta­sid üksi ela­vad ini­me­sed 1998. aas­tal 75 prot­sen­ti leib­kon­da­dest. Üksi kas­va­tab oma last resp lap­si val­la­se­ma ja ma­haj­äe­tud nai­ne. Ent te­ge­li­kult ka abie­lu­nai­ne, kel­le mees tee­nib ra­ha kau­gel maal kal­ku­ni­kit­ku­ja või ehi­ta­ja­na. Saa­re nai­ne sai ka sa­jand ta­ga­si üksi ka­he lap­se ja ta­lutöö­ga hak­ka­ma, me­hed künd­sid merd või olid mand­ril kraa­vi kae­va­mas. Kui­das mõjub inim­lap­se aren­gu­le kas­va­mi­ne üksik­va­ne­ma või näi­teks ho­mo­paa­ri lap­se­na? Ku­na­gi pee­ti ko­du mõju mää­ra­vaks. Kar­de­ti näi­teks al­ko­hoo­li­kust isa ne­ga­tiiv­set ees­ku­ju. Alu­se­tu hirm. Nüüdi­sa­ja tea­dus on tei­nud kind­laks, et kul­tuur, kas­va­tus ja kesk­kond ei aval­da isik­su­se ku­ju­ne­mi­se­le olu­list mõju. In­di­vii­did eri­ne­vad oma isik­su­seo­ma­dus­telt sünnipä­ra­selt ja nen­de sea­du­mu­sed, mis aval­du­vad käi­tu­mi­ses, suh­tu­mis­tes ja hoia­ku­tes, püsi­vad lä­bi elu. Ro­bert R. McC­rae ja Paul T. Cos­ta, kõige ar­ves­ta­ta­va­mad, s.t enim tsi­tee­ri­tud isik­su­sepühho­loo­gid, ei vä­si rõhu­ta­mast, et pe­re­kon­na mõju isik­su­se sea­du­mus­te­le on si­su­li­selt null. „Ko­du­ne miljöö, va­ne­ma­te ise­loom ja see, kui ran­gelt ka­ris­ta­ti lap­sepõlveek­si­mus­te eest, ei pais­ta mär­ki­misväär­selt mõju­ta­vat, mil­li­sel mää­ral on ini­me­ne emot­sio­naal­selt ta­sa­kaa­lu­kas, ekst­ra­vert­ne või int­ro­vert­ne, ava­tud või su­le­tud, ko­hu­se­tund­lik ja sot­siaal­ne.”

Üksikvanem ja maamees

Tea­du­sa­ja­kir­ja­nik Tiit Känd­ler resümee­rib oma vest­lust ees­ti tipp­tead­las­te Jüri Al­li­ku ja Anu Rea­lo­ga: on sel­gu­nud, et sak­sa et­nog­raa­fia isal Adolf Bas­tia­nil oli õigus – „i­ni­me­se psühho­loo­gi­li­ne si­se­maailm on van­ku­ma­tu na­gu An­der­se­ni ti­nasõdu­r” („Kul­tuur isik­su­se psühho­loo­giat ei mõju­ta”, EPL 19.07.08). Kui ku­na­gi öel­di, et igaüks on oma saa­tu­se sepp, siis nüüd: igaüks on oma sat­tu­mus­li­ke sea­du­mus­te ori. Hu­maan­se­tes rii­ki­des ar­ves­ta­tak­se ai­na enam, et ini­me­se loo­must ei to­hi tõken­da­da. Uuest aas­tast võivad end jul­gelt tun­da kõik Root­si sa­do­ma­soh­his­tid, trans­ves­tii­did ja fe­ti‰it nau­ti­vad ini­me­sed. Root­si sot­siaal­mi­nis­tee­rium muu­dab hai­gus­te klas­si­fi­kat­sioo­ni ja mai­ni­tud sek­suaal­ta­vad enam nen­de hul­ka ei kuu­lu. Ini­me­si on iga­su­gu­seid. Mõni üksik­va­nem ot­sib kaas­last, nii na­gu mõni maa­mees ot­sib naist. Ro­man­ti­li­ne tõsie­lusõu puu­du­tab hel­lalt kii­bit­se­ja­te hin­ge­kee­li. Äkki kel­lel­gi veab? Loo­tus su­reb vii­ma­se­na, öel­gu sta­tis­ti­ka mi­da ta­hab.