TOOMAS PAUL: Väärikus ja vastutus
On mingi kirjutamata koodeks, mis muudab mõne teo kas kiidu- või laiduväärseks. Semule selga löödud noahoop ei saa olla enesekaitse – ja see ei tarvitse olla naturaalne nuga, võib ka virtuaalne olla. Ka siis mitte, kui kohtus selgub, et juriidiliselt oli kõik korrektne.
Ent enamiku sõnade puhul on oluline kontekst. „Au” ja „häbi” sõltuvad otseselt sellest, kelle ees neid tuntakse. 20 aastat tagasi oli väärtuste ümberhindamise aeg. Pluss- ja miinusmärgid tuli vastastikku vahetada. Rahvavaenlasest sai rahvuskangelane jne.
Mingil määral sunnib ka masu asju ümber hindama. Kinnisvara väärtus on mitmekordselt vähenenud, kulla oma kasvanud. Kuidas on põhiväärtustega?
Peruu visionäär Octavio Mavila on sõnastanud majandusarengu kümme käsku: kord, puhtus, täpsus, vastutustunne, saavutused, ausus, teiste õiguste austamine, seaduse austamine, tööeetika ja kokkuhoidlikkus.
Sümpaatne vooruste bukett. Kas neid ei sobiks rakendada ka Eestis, et jõukaks saada? Paraku ei ole see nii lihtne. Sest küsimus on: kes nad kehtestab? Nagu Eesti teaduste akadeemia asepresident Jüri Engelbrecht nendib, Eestis on olemas ühiskondlik leping, palju arengustrateegiaid, aga need ei hakka tööle, nagu me tahaksime.
Suurim probleem ei ole mitte reeglid – neid on lademes –, vaid alus. Miks ma peaksin nii või teisiti käituma? Miks? Archimedese ütlus „andke mulle toetuspunkt, ja ma kaalun üles kogu maakera” oli mõeldud füüsika jaoks, kangi põhimõtte illustreerimiseks. Aga see sobib suurepäraselt ka majanduse ja moraali tarbeks – kui oleks toetuspunkt, võiks liigutada masse. Aga kui ei ole, vehid niisama oma kangiga.
Asi on selles, et väärtussüsteemi südamik on alati aksioom, mida ei ole tarvis tõestada. Ei saagi tõestada, vaid tuleb endastmõistetavana aktsepteerida. Nagu matemaatika aksioome. Aga kust seda võtta?
Muiste põhjendati moraalinõudeid religioosselt. Absoluutselt suveräänne jumalus andis apodiktilised käsud, nagu Moosesele Siinai mäel. See süsteem enam ei toimi. Jääb loota vaid kasulikkuse argumendile.
Üks ema rääkis mulle kord, et poeg, kes kuidagi ei tahtnud hambaid pesta, oli äkitselt meelt muutnud. Selgus, et poiss on kõrvuni armunud, aga tüdruk ei taha anda musi, sest noorhärra suust tuleb paha haisu. Jah, armastus teeb imesid. Aga vaevalt saab siit teha järelduse, et armumise põhiline kasu on suuõõne hügieeni eest hoolitsemine.
Mis meid liidab?
Ometi, midagi sellist igatseb näiteks politoloog Rein Taagepera, kes muide sõdib ägedasti koolide usundiõpetuse vastu. Tema unistab, et eesti rahva saaks panna sigima, nagu see sündis pärast Põhjasõda („Demograafiline vetsupott: Eesti vajaks uut hernhuutlaste liikumise sarnast üritust” EPL 30.08.05). Kahtlen, kas tolleaegse iibe taga oli just vennastekogudus, pigem ikka tühjaks jäänud maa. Aga mis viguriga saaks religioonivaba
(à la kofeiinivaba kohv) hernhuutlus panna eesti naised arvama, et on suur au sünnitada palju-palju lapsi maailma, mille rahvaarv kasvab ilma meietagi plahvatuslikult?
Kui jumal ei ole Absoluut, ei ole Jumal, vaid igasugused asejumalad astuvad ta asemele, siis tuleb neil kõigepealt saada legitimatsioon.
Poola filosoofi Leszek Kołakowski meelest ei kehti Dostojevski kuulus ütlus „kui Jumalat ei oleks olemas, siis oleks kõik lubatud” ainult moraalireeglina, vaid ka epistemoloogilise printsiibina. See tähendab – nii ebamugav, kui see ka pole –, et „tõe” mõiste õiguspärane kasutamine või arvamus, et meie teadmist võib õigusega pidada „tõeseks”, eeldab Absoluutse olemasolu.
Kuidas vältida petitio principii’t? Suutmata teist veenda, ei saa kahe ühitamatu arusaama esindajad teha muud kui sundida vastast olema maksimaalselt järjekindel, nii et ta viiks oma eeldused viimaste järeldusteni. Seda muidugi siis, kui mõlemad ikka peavad sisemiste vasturääkivuste puudumist üldkehtivaks eelduseks.
Von Krahli teatri juhile Peeter Jalakale tundub, et otsa hakkab saama postmodernistlik arusaam: kõik on lubatud, indiviid on kui jumal ning vastutus puudub. Näib, et inimestel on taas unistus uuest narratiivist, mis neid liidaks. Aga mis valdkonnast see tulla saab? On väga raske ette kujutada, et see tuleks religioonist, ka filosoofiast ei paista mingit uut terviklikku teooriat tulevat. Aga ehk on see hoopis mingi uus ühine välisvaenlane – kas või globaalne soojenemine, kliimakatastroofid, mis panevad meid veidi teistmoodi maailmale vaatama? Ehk muudab meid ühine mure („Kas egalitaarse kapitalismi poole” EPL 27.02.09)?
Majandusteadlane Kenneth E. Boulding on öelnud: miks ei võiks inimkonda, tervet maakera vaadelda kui kosmoselaeva, mis on välja saadetud eesmärgiga jõuda tuhandete aastate pärast teatud sihtpunkti? Ja et me peame end käsitama selle laeva meeskonnana, kes peab ressursse säästma ja kel on üks eesmärk. Kuid mida me praegu näeme? Pigem seda, et igaüks tahab tarbida võimalikult palju, meeskonnavaim puudub ning ressursse säästame vaid siis, kui tohutu hirm aetakse naha vahele.
Mõte on ilus, aga naiivne. Peab kartma, et õigus on rahvusvahelise kaitseuuringute keskuse juhatajal Kadri Liigil: „Koledatel aegadel, kui au ja häbi mõisted kaovad, on ju igasuguseid nurjatusi seadusteks ja lepinguteks tehtud” („Obamast, kirjast, väärtustest ja Venemaast” EPL 2.09.09).
Kui oma sattumuslikkuse seisundist teadlik inimene hakkab hea ja kurja küsimustes ülemkohtunikuks, siis pole tal ühtki veenvat põhjust austada ennast või üldse midagi. Selline maailmavaade pole muud kui kujutelm, mis peab kompenseerima inimese õigustatud masendust oma tähtsusetuse pärast. „Läks väärikal sammul kõnepulti. Ta esinemises oli rõhutatud väärikust” („Eesti kirjakeele seletussõnaraamat” VII, 314, näited). Ent inimväärikust ei saa põhjendada loodusteadusliku inimesekäsituse raames.
Auline jääb alles
Märgid, mille põhjal me tunneme ära tõe ja vale, alluvad normatiivsetele reeglitele, mis vajavad omakorda õigustamist. Neid reegleid ei saa tuletada empiirilisest ainestikust, mis nõuab ise epistemoloogilist uurimist. Ei ole transtsendentseid ega loogilisi põhjusi, mis sunniksid pidama teadmise tõhusust (tema ennustusvõimet ja praktilist rakendatavust) tõesuse piisavaks tunnuseks. Seepärast seisame kasutuskõlbliku tõe mõiste defineerimisel raske valiku ees: kas lõputu tagasiminek või suvaline lahendus?
Kosmoses ei ole ei korda ega mõtet, ei head ega kurja, ei eesmärki ega sihtpunkti. Minu meelest on ületamatu selgusega selle sõnastanud 1965. aasta Nobeli füsioloogiaauhinna laureaat Jacques Monod: „Lõpuks teab inimene, et ta on üksinda osavõtmatu universumi lõpmatuse ees, kuhu ta on juhuslikult sattunud. Ei tema saatus ega kohustused ole kusagile kirja pandud. Ta teab nüüd, et ta on kui mustlane universumi ääremaadel, mis on kurt tema muusika ja ükskõikne tema lootuse, valu ja kurjuse suhtes.”
Kummatigi ei ole ka need, kes on valmis vaatama jumalata maailma kurti tühjusse, jätnud lootust, et miski auline jääb alles. See „miski” oli nende meelest inimese väärikus, võime vaadata julgelt näkku oma vabadusele ja anda pelga tahteaktiga asjadele tähendus, täies teadmises sellest, et tähendus pigem antakse kui avastatakse loodusest või ajaloost.
Nietzsche oli veendunud, et teadus on võtnud maailmalt ja inimajaloolt mõtte, et Jumal on igaveseks pagendatud universumist ja talle ei leita asemikku. Aga tal ei õnnestunud seletada, kust pärineb väärikuse väärtus, miks see pole järjekordne enesepettus või miks me peaksime sellele toetuma, selmet sooritada enesetapp või minna hulluks.
Nietzsche ja Camus ei tõrkunud omaks võtmast seda, mida suured kristluse õpetajad on alati väitnud: Jumalast hüljatud universum on absurdne universum. Kui universum on tõesti kurt – adjektiivist „absurdne” kumab läbi ta etümoloogia (ld surdus ‘kurt’ > ab + surdus) –, siis pole vähimatki tähtsust, kas mulle on sugenenud kõneand või mitte: mu kõne on näivus, mäng, mida ma iseendaga mängin.
„Väärikus” ja „vastutus” on kokkuleppelised, antropomorfsed terminid. Vastutus – kelle ees? Kelle ees „vastutavad” juunikommunistid Semper või Kruus? Ajaloo ees? Kes see Ajalugu sihuke on?
Kui mõttetu on rääkida mingist „vastutusest”, näitab Adolf Hitleri kui kunstniku koteering. Pidevalt tuleb teateid – Hitleri akvarellid lähevad oksjonile (EPL 19.08.06). 19 akvarelli ja kahe sketši eest saadi Inglismaal ühtekokku 118 000 naela ehk üle 2,9 miljoni krooni, märksa rohkem, kui loodeti. Saksamaal on sama lugu – Herbert Weidler müüs juba 2005. aastal ühe Hitleri maali 11 000 euro eest. Hinna teeb mitte amatööri katsetuste kunstiväärtus, vaid see, et nad on füüreri enda maalitud.
Kogu pidulik natsismi hukkamõistmine ei tähenda küünemustagi – Juht on rahva(ste) südames amnesteeritud ja rehabiliteeritud. Ei kulunud kolme sugupõlvegi.
