See reformikava vastab ajastu vaimsusele. Kui Eestit esindab Eurovisioonil rootslanna ning tippsportlased lendavad ühe lipu alt teise alla vastavalt sellele, kes paremini maksab (“Kas au ja kuulsus või ainult raha?” EPL 22.4), siis ei ole sünnis sundida patsifiste kokkuleppelise kodumaa eest püssi kätte võtma.

Mina ei taha turnida!

Oma saatuse peab indiviid saama valida ise ja vabatahtlikult. Inimese enesetunde jaoks on suur vahe, kas kehalise kasvatuse tunnist pääsemiseks peab häbelikult tooma arstitõendi või võib praalida: mina ei tahagi turnida!

Ent konkreetse asjaosalise valikuvabadus on vaid üks pool. Kuigi praegu on kehalise kasvatuse tund kohustuslik, on Eesti noormeeste tervis nii vilets, et kaitseminister on sundseisus ega saagi muud, kui soovida põduratest poistest lahti saada. 51 protsenti kutsealustest on ajateenistuseks kõlbmatud. Põhikaebused: psüühika- ja käitumishäired, luu- ja liigesehaigused, lampjalad. Seitse protsenti katkestab teenistuse tervislikel põhjustel. Pooled ajateenijatest ei suuda teenistuse algul füüsilisi norme täita. Ainult kümme protsenti on suurepärase tervisega. “Tänapäeva poisid spordivad palju vähem kui 15 aastat tagasi, neil on muud huvid,” otsib kapten Rene Brus kehva tervise põhjusi. “Kõigil on arvutid nina ees, istutakse virtuaalmaailmas ja süüakse rämpstoitu.” (“Pooled poisid ei kõlba armeesse” ML 20.1.2005).

Viimastel nädalatel on laiemale avalikkusele tutvustatud alternatiivset kolmandat õppekava “Kaasav kool”, mis on koostatud Eesti haridusfoorumi aruteludes väljaöeldud mõtete põhjal (vt KOOLIUUENDUS 1.webloc ja KOOLIUUENDUS 2.webloc). Kava tahaks asendada praeguse elitaarse ja selekteeriva kooli mudeli täiesti uuelaadsega. “Iga kool leiab ise koostöös hoolekogu, õpilas-

omavalitsuse ja kooli omanikuga need pedagoogilised lahendused, mis toetavad kõige paremini tema õpilaste mitmekülgset arengut.” Tavapärase 17 kohustusliku õppeaine asemel on kolm kohustuslikku õppeainet – emakeel, matemaatika, võõrkeel. Muud õppeained valib kool ise. Põhiline on aga see, et mitte kedagi ei jäeta istuma. Praegune olukord on ju kosŠmaarne: igal aastal katkestab ligi 6000 õpilast üldharidus- ja kutsekoolis oma õpingud ning 4000 jäetakse klassikursust kordama.

Teoreetiline koolikohustus

Eestis on koolikohustus, aga ainult teoreetiliselt. Igal aastal langeb põhikoolist välja 1000 last ja nende vanemate ega ühegi ametnikuga ei juhtu midagi. Käid koolis või mitte, oma asi. Lapsesõbralik koolireform asendaks praeguse välistava valiku koolisiseste valikutega. Miks peaks kool lapsi traumeerima väljaviskamisega? Küll tööturg sorteerib ise yuppie’d ja äpud.

Vabatahtlikkus on sama vägev võlusõna nagu sallivus. Tartu Hugo Treffneri gümnaasiumi õppima mineja võib valida reaal-, humanitaar- või loodussuuna. Vabatahtlikult valitud humanitaarsuuna eesmärk on pakkuda süvendatud üldkultuurilisi teadmisi. Kursuste hulgas on ka religiooniõpetus, mille eesmärk on maailma eri religioonide ja usuliste probleemide tutvustamine ja võrdlev analüüs, et luua alus nii ajaloo kui ka tänapäeva maailma probleemide mõistmisele nende terviklikkuses. Religiooniõpetust on antud juba üheksa aastat, selle aja jooksul pole õpilased ega vanemad kordagi probleemi tõstatanud. Veel tänavu 17. jaanuaril arutas kooli hoolekogu nimetatud temaatikat ning pidas religiooni õpetamist humanitaarsuunas hädavajalikuks. Aga sellisele omavolitsemisele tuleb nüüd lõpp. Õiguskantsler kirjutas direktorile: “Teen Teile ettepaneku rikkumise kõrvaldamiseks – religiooniõpetus tuleb õppekavast kohustusliku ainena kõrvaldada ning õpilastele tuleb selgitada, et tunni külastamine on vabatahtlik.”(Vt http://www. oiguskantsler.ee/.files/78.doc.) Nõudmine vastab ajastu vaimule – erinevalt tavalisest ilkumisest jagasid internetikommentaarid vaimustatult tunnustust laste ahistamise ärakeelamise eest.

Maailm on paradoksaalne

Tee võib olla erinev, aga statistiline tulemus samasugune. Käesoleva aasta algul vaadeldi Euroopa Komisjoni tellimusel korraldatud Eurobaromeetri uuringus eurooplaste usulisi veendumusi. Üksnes 16 protsenti Eesti elanikest usub Jumala olemasolu. See on madalaim vastav näitaja Euroopas. Järgnevad TsŠehhi ja Rootsi 19 ja 23 protsendiga, Euroopa keskmine on 52 protsenti. Küsitluse kohaselt usub aga tervelt 54 protsenti eestimaalastest “mingisuguse vaimu või elujõu” (some sort of spirit or life force) olemasolu. See on eurooplaste hulgas kõrgeim taoline näitaja. Järgnevad Rootsi ja TsŠehhi vastavalt 53 ja 50 protsendiga, Euroopa keskmine on 27 protsenti. (Vt http://europa.eu.int/ comm/public_opinion/archives/ebs/ebs_225_report_en.pdf.) Niisiis tuleb välja, et postsotsialistlikul Eestil ei ole mingit olulist erinevust Rootsi Kuningriigiga, kus ometigi oli aastatuhande vahetuseni luterlik riigikirik ning kus on aastakümneid koolides õpetatud poliitiliselt korrektset religioonilugu. Kas koolis tutvustatakse uskusid või mitte, vahet ei ole. Rahva peas valitseb ühtviisi new age’i mulgipuder.

Muidugi, kui vaadata inimesele kui bioloogilisele liigile, võiks suhtumine olla teistsugune. Siis võiks öelda, et Toomas Jürgenstein triblab oma kasvandikega koos vaimset vutti mängides. Kehaliselt terve inimesehakatis vajab teatud eas füüsilist liikumist, tahab hirmsasti joosta ja palli taguda, aga samamoodi tahab teatavas eas teismeline välja elada maailmavalu, arutada küsimust elu mõttest jms. Aga mis parata – kõigi tervis ei kannata pingutusi, ei vaimseid ega kehalisi.