Toomas Sildam: Presidendi metsmaasikas

 (165)

Toomas Sildam: Presidendi metsmaasikas
Delfi

„Metsmaasikas on üks tabavamaid kujundeid, mida ma üldse Eesti kirjeldamisel kuulnud olen. Terve kõnejärgse aja on mul ninas püsinud metsmaasikate lõhn ja silme ees metsmaasikavälu. Vägev! Selles kõnes kirjeldatud Eestis tahakski elada.“

Nii võttis vabamees Artur Talvik neli aastat tagasi, 24. veebruaril 2013 kokku president Toomas Hendrik Ilvese iseseisvuspäeva kõne Estonia teatrimajas, kirjeldades, et talle kangastus innovatiivne, kogu maailmale huvitavaid lahendusi pakkuv, tulevikulahendusi ja oma eksistentsiks teistsuguseid teid otsiv, aga oma kodanikega arvestav, hooliv ja koostegev, kuid kindlasti ka põnev ja sõbralik riik.

Tema ja paljude teistegi üllatuseks lõpetas Ilves, sageli arrogantseks ja jahedaks peetud president, oma kõne metsmaasikaga:

„Kõik, mis on hea ja armas, ei pea olema uhke ja kaugele näha. Eesti on nagu metsmaasikas: ta on ürgne ja väike, teda on raske leida ja need, kes seda ei oska, ei märkagi teda ega oska teda ka hinnata. Aga kui ta on kord käes, kui ta on kord olemas ja oma, siis on ta üks parimaid asju üldse. Meie kodu, meie Eesti ongi me metsmaasikavälu.“

Ilves kirjutas iseseisvuspäeva kõned, tegelikult üldse kõik talle olulised kõned, alati ise. Kui ütleme, et presidendi kõne on presidendi kõne, siis Ilvese puhul pidas see ka tegelikult paika. Tema välispoliitilised või IT-kõned, millest enamik kõlas välismaal, klõbistas ta arvutisse kohe inglise keeles ja nende toimetamist eriti ei tolereerinud. Siseriiklike eestikeelsete kõnede korrektuuri suhtus ta mõistvalt, ent kärpimiste ja ümbersõnastamiste ettepanekutesse sageli tundlikult.

Niisugusel ise kirjutamisel on oma võlu, nagu alati siis, kui laia silmaringiga huvitav inimene päriselt enda mõtteid vahendab. Aga neile, kes Kadriorus koos Ilvesega töötasid, tuli sellest seoses 24. veebruariga ka varjupool – tema kõned valmisid viimasel minutil või paarkümmend sekundit hiljemgi. Mis tähendas, et nõunike kontrollpilguks ning inglise- ja venekeelseteks tõlgeteks jäi väga vähe või lausa liiga vähe aega.

Nii oli see ka 2013. aastal, sest Ilves otsis pikalt oma kõnele head lõppu. Kõik vajalik oli juba tema jaoks õigesti öeldud, aga see meeldejääv lõpp… Seda ei olnud. Ilveses tekitas lõpu puudumine rahulolematust ja tema kolleegides iseseisvuspäeva õhtu kiire lähenemine rahutust. Ootamatult hakkas president rääkima metsmaasikast. Ta ei lasknud end eksitada teiste kahtlevatest pilkudest. Ja presidendi kantseleis jääb presidendi sõna lõpuks alati peale. Seega südameid sulatav: Eesti on nagu metsmaasikas.

Marju Lauristini arvates võib presidendi kõnet nimetada 24. veebruari riigipea tipptunniks, kui tal on võimalik koondada vaimses ruumis rahva energia laserkiirena ühte, sest üheltki teiselt poliitikult ega avaliku elu tegelaselt ei oodata sellist kõnetegu kui presidendilt.

Seda teab ka president, olgu ta kes tahes. Vastutus oma sõna ja selle kohalejõudmise eest iseseisvuspäeva õhtul on talle paras koorem kanda.

Kindlasti mõtleb ta, kuidas Eestist rääkida. Kas kritiseerida kaaskodanike kitsast pilku, poolikuid seadusi, valitsuse rapsimist või näha seda head, mis meie ümber?

Olari Koppel, nüüdne õiguskantsleri asetäitja ja pikaaegne president Ilvese nõunik, pani kord tähele, et kui Eesti riigipea räägib oma kõnedes Eesti edust, saavutustest ja rahvusvahelisest renomeest, siis tabab teda arvustajate pea üksmeelne pahameel, sest väidetavasti roosade prillide tõttu on kõnemees jätnud tähelepanuta me puudustkannatavad lapsed ning riigist väidetavasti hordidena lahkuvad noored. Kui aga Eesti edust, saavutustest ja rahvusvahelisest renomeest räägib keegi välismaalane, veelgi enam näiteks USA president Barack Obama siinsamas Tallinnas, siis tabab meid kollektiivne õnnetunne.

Justkui pole ükski me saavutus tegelik enne, kui sellele pole väljastpoolt vajutatud verbaalset kvaliteedimärki, kirjutas Olari Koppel tajutava irooniaga.

Ilves andis Vabariigi Presidendi ametivande sügisel 2006 ja pidas siis riigikogus oma esimese presidendikõne. Kaks lõiget sealt:

„Riik ei ole mingi poliitikute klubi, kuhu pääsemiseks ülejäänutelt küsitakse liikmekaarti. Demokraatlik riik ongi see kodanike liist, mille juures meil kõigil lasub kohustus olla ja tegutseda.“

Ja teiseks: „Teeme Eesti suuremaks! See on üleskutse teile, armas rahvas, Riigikogule ja valitsusele, mulle endale – meile kõigile.“

Seda, et riik kuulub kodanikele ja mitte poliitikutele, üleskutset „Teeme Eesti suuremaks!“ ning väljendit „suurem Eesti“ kasutas Ilves kõigi oma kümne ametiaasta jooksul.

Samamoodi muutus lendlauseks Ilvese 2014. aasta iseseisvuspäeva Pärnu kõnes – kus ta rääkis meeste kehvast tervisest, laiutavast alkoholismist, logisevast pensionikorrast, vajadusest näha e-võimalusi, töökohtade paratamatust muutumisest, haridusest, välispoliitikast – öeldud: „Käimas on suur ajalooline muutus nii meil kui kogu maailmas, mille kokkuvõte võiks olla: "Mis tõi meid siia, ei vii meid enam edasi." See ongi tänase Eesti mure. Mis toond on meid siia, see enam edasi ei vii.“

See oli üks neid kõnesid, kus Ilves kompas oma mõtete laserkiirega võimalikku tulevikku, kuigi osa kuulajaid ja vaatajaid kehitas õlgu. Nagu siis, kui tema pidas äratuskellaks Gruusia sõja ajal Vene vägede sissetungi Gori ja Poti linnadesse ning hakkas hoiatama demokraatlikke riike autoritaarse Kremli eest. Või kui tema tõstis tähelepanu märklehele küberjulgeoleku, e-tervise, digilahendused. Ka siis oli üksjagu suhtumist, et no millest ta räägib, see pole ju oluline. Ilves ei peatunud. Teda kutsuti välisesinemistele, ta kirjutas kõnesid, pidas kõnesid, sai uusi kutseid ja nii see läks.

2015. aastal peeti vabariigi aastapäeva pidustusi Ida-Virumaal, kaitseväe paraadi Narvas ja presidendi vastuvõttu Jõhvis. Krimm oli okupeeritud, Ida-Ukrainas käisid Venemaa toetatud lahingud ja Malaisia reisilennuk MH17 oli alla tulistatud. Uksi avas siis tõejärgne ajastu ja Ilves tahtis sellest rääkida. Talle meenus, kuidas 1988. aastal lendas just sealtkandist, Virumaalt, ühe esimese pääsukesena tärkava vabaduse taevasse Viru kolhoosi ajaleht Virulane, millel oli sinimustvalge ääris ja motoks «Tõde tõuseb, vale vajub». Kontrollisime riigipea mälu, Viru kolhoosi kunagine juht Toomas Varek kinnitas jutu õigeks.

„Tõde õnneks tõusiski,“ sai Ilves presidendina Jõhvi kontserdimaja saalis iseseisvuspäeva õhtul öelda. „Aga viimasel ajal näeme hoopis, et tõusva hooga tungib peale Vale.“

Ta leidis toimuva iseloomustamiseks kujundi „sõja peategelane on vale“ ja pöördudes koduste asjade poole, ütles: „Eesti on meie viimane linn.“

Ajakirjaniku taustaga Ilvesele, meedia ülinõudlikule tarbijale, oli ja on tähtis, et ajakirjanikud ei lõpetaks tõeotsinguid ja tugineksid faktidele. „Ja siin ma kiidan Eesti ajakirjandust,“ üllatas ta paljusid oma tunnustusega, rääkides parlamendivalimiste eelsest Eesti meediapildist.

Ent kõne kirjutamise ajal oli lõpuks jälle küsimus, kuidas kõne lõpetada. Taas varitses Kadriorus närviline ootus. Eesti kultuuri süvatundjana meenus Ilvesele Karl Ristikivi. Edasi läks juba lihtsalt.

„Täna täpselt 50 aastat tagasi, 24. veebruaril 1965 pani suur eesti kirjanik Karl Ristikivi oma päevaraamatusse kirja järgmised read: „Vabariigi aastapäev. Vaevalt olen saanud sellele mõelda. Mis mul sellest – kas see oli minu vabariik? See sai selleks alles siis, kui seda enam ei olnud.“

Pool sajandit hiljem mõtlevad paljud kodudes, laua ümber või istudes üksi samamoodi: kas see on minu vabariik?

Minu vastus on: see on sinu ja minu vabariik. Igaühe Eesti Vabariik!

Kui nii, siis ei pea vanduma ennast või saatust,

siis on Eesti tõesti meie vabariik,

siis jääb ta kestma.

Elagu.

Elagu Eesti!“

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare