Link kopeeritud!

TOOMAS TAMSAR: Ühendatud anumad hariduses ei toimi

 (250)

KOOLIKATSETE keelamine ei lahenda hariduse tegelikke probleeme
Olen läbinisti eliitkooli taustaga inimene. Õppisin 21. keskkoolis. Kui selle lõpetasin, asus mu isa sama kooli juhtima. Kui isa suri, läks sellesse kooli õppima mu tütar.

Minu arvamus on eliitkoolimeelne. Aga tegelikult tahan ma võrrelda eliitkoolikatsete keelamist ettevõtete struktuuri muutmisega, mis pahatihti on saanud eesmärgiks omaette ehk kus tegeldakse pseudoprobleemiga.

Ettevõtluses on üpris tüüpiline olukord, kus firma juhid tunnevad, et neilt oodatakse muutusi. Aga napib mõistust. Et midagi teha, otsustatakse muuta ettevõtte struktuuri. See annaks justkui signaali, et midagi ikka tehakse. Pealegi on struktuuri ümberkorraldamisest igaühel oma nägemus, seega saab asja pikalt arutada. Miks on aga haridusministeeriumil vaja eliitkoolide kallale minna? Kas selleks, et täita 21. sajandi programmi eesmärgid, lahendada mingi oluline probleem või selleks, et viia läbi eelkirjeldatud “struktuurimuutused”?

Õppekvaliteet ei parane

21. sajandi hariduse programm rõhutab õppe kvaliteeti. Kas eliitkoolikatsete keelamisega õnnestub pakkuda paremat haridust? Ei õnnestu, sest see ei too juurde häid õpetajaid ega õppekavu. Kui Tallinna äärelinnakoolis jäävad füüsika- või bioloogiatunnid aineõpetajate puudumisel ära, siis eliitkoolikatsete kaotamisega ei teki kusagilt õpetajaid juurde.

Hariduses ei toimi ühendatud anumate põhimõte. Lootus, et ühendad kõrgema ja madalama tasemega nõud ja kõik see, mis kõrgemast ära voolab, tõstab madalama taset, on petlik. Katsete keelamisega voolab osa andest ümber – see ei kao; kuid osa tööst ja kvaliteedist kaob. Mõtlen tööd ja kvaliteeti, mis tekib tihedast konkurentsist ning võimalusest töötada ühtlaselt kõrge tasemega lastega. Olen näinud, kui palju on õpetaja valmis pingutama, et saada koolile aineolümpiaadi kolmikvõitu! Klassi tasemevahe laienemisel kulub aga õpetaja aeg ja energia paratamatult nõrgemate õppurite järeleaitamiseks.

Pealegi, paljud koolid, mis tavamõistes “eliidi” hulka ei kuulu, on suure tööga jõudnud mitmes aines eliitkoolidele järele ja lõpueksamite tulemuste põhjal neist möödagi läinud. Näiteks inglise keeles pole “vanad” süvaõppega koolid juba mõnda aega monopoolses seisus. Seega taset saab tõsta ka staatuseta.

21. sajandi hariduse programm rõhutab ka hariduse kättesaadavust: koolivõrku, koolitransporti, iga õppija individuaalsuse arvesse võtmist nii õppe korralduses kui ka sisus.

Koolikatsete keelamine ei paranda hariduse kättesaadavust – seda saab parandada eelkõige nõrkade koolide tugevdamise, mitte tugevate nõrgendamise teel.

Oletame, et lapsed, kes praegu ei pääse eliitkooli (sest nendega on tehtud vähem tööd või on neil vähem annet või polnud õnne), tänu elukohajärgsuse põhimõttele ühel päeval sinna saavad. Samas need, kel on annet ja kellega on ka tööd tehtud, oma elukoha tõttu sinna ei pääse. Hea hariduse kättesaadavuses ühed võidavad, teised kaotavad. Inglise keeles on selle tarvis hea termin – zero sum game. Hoidku sellise eesmärgi eest.

21. sajandi hariduse programmis toodud ressursside efektiivse kasutamise ning vastutuse küsimused ei oma selles kontekstis tähtsust.

Või tahab haridusministeerium lahendada mingi olulise probleemi? Praegusteks tähtsamateks probleemideks on laste tervis, sotsiaalne kihistumine, laste õpetamine ning koolisüsteemi rahastamine ja korraldus. Viimased kaks pole katsetega seotud, seega keskendun tervisele ja kihistumisele.

Jah, me nõuame oma lastelt liiga palju. Varajane saavutusorientatsioon, konkurents, ränk õppetöö jms tekitavad lastes stressi. Aga selge on seegi, et tippharidusega noori on Eestile vaja. Lapsevanemad on sellest samuti aru saanud – nii valivad nad koole, kust nende võsud tõenäoliselt parima hariduse saavad. Ehk raskes lapsepõlves pole süüdi koolid, kus lapsi enam tööle sunnitakse, vaid ühiskondlik tellimus ja konkurents.

Loe veel

Oletame nüüd, et haridusministeerium keelab sisseastumiskatsed. Ühiskondlik tellimus ja lastevanemate surve eliitkoolidele jäävad püsima. Keegi osalistest ei eelda, et sama eliitkool, mis nüüdsest sissekirjutuse alusel oma klassid täidab, edaspidi tagasihoidlikumat haridust annaks. Kuid sedasama rasket koormat hakkavad nüüd kandma lapsed, kel on tõenäoliselt vähem annet ja suutlikkust seda koormust taluda. Ei saanud me laste tervist paremaks.

Kuidas on lood sotsiaalse kihistumisega? Selles, et Eesti haridussüsteem süvendab kihistumist, on eliitkoolide vastastel kindlasti kõige enam õigus. Varajast sotsiaalset kihistumist ei pea ka mina heaks. Mitu aastat tagasi, otsides majakrunti, välistasin Tiskre jms just selleks, et mu lapsed kasvaksid keskkonnas, mille ühisosaks ei ole eelkõige raha.

Eliitkoolidesse astuvad lapsed, kelle elukoht seda võimaldab, kes on võib-olla pisut andekamad ja kelle vanemad peavad laste haridust väga oluliseks. Need lapsed ja vanemad teavad, et eliitkooli pääsemiseks ja seal püsimiseks tuleb teha palju tööd. See teadmine ja suhtumine kihistab, edasipüüdlikkus kihistab. Katsete kaotamine ei lõpeta kihistumist koolides, küll aga muudab kihistumise iseloomu. Kesklinnas ja Lasnamäel elavate vanemate varanduslik erinevus suureneb ja see pilt hakkab järjest enam peegelduma eliitkoolides. Otsesõnu, eliitkoolides on edaspidi rohkem jõukate inimeste lapsi. Või nende vanemate lapsi, kes on osanud oma järeltulija õigesse kohta sisse kirjutada. Pole need oskused kadunud kusagile.

Seega, mingit olulist probleemi Eesti haridussüsteemis, mida saaks katsete keelamisega lahendada, leida ei õnnestunud.

Ikkagi “struktuurimuutus”

Kolmas võimalus, miks ministeerium eliitkoole ründab, on vajadus “struktuuri” muuta. “Struktuurimuutmisega” on organisatsioonides tavaliselt sellinegi lugu, et kui piisavalt kaua ühe probleemiga tegeleda, hakkavad inimesed tõemeeli uskuma, et tegu on väga olulise asjaga.

Haridusministril tuleb lisaks haridusteema pädeva tundjana täita ka poliitiku rolli. “Struktuurimuutmine” on hea võte arutelu fookust kõrvale nihutada ning poliitilist toetust koguda. Eliidil, isegi eliitkoolidel, on vaenlasi ikka rohkem kui sõpru.

Toivo Maimets kirjutas hiljuti Eesti Päevalehes vajadusest eliitkoolide sisseastumiskatsed kaotada. Hästi kirjutas. Mul oleks hea meel, kui ta kirjutaks nüüd ka sama selgelt sellest, kuidas tõsta nõrkade koolide taset.

Toomas Tamsar, Pärnu Konverentside juht

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare