Toomkiriku uus kogudus

 (61)

Urmas Viilma peapiiskopiks pühitsemine
Urmas Viilma peapiiskopiks pühitsemineFoto: Rauno Volmar

Ahoi, ristirahvas!

Eile helistas mulle piiskop Urmas. Viimasel ajal juhtub seda harva, näiteks emadepäeval ma muudkui ootasin ja ootasin poisi kõnet, lõpuks helistasin ise.

„Kas sa ei mäleta, mis päev täna on?” pragasin ma. „Kus on õnnitlused?”

„Sina pole ju mu ema, sa oled taevane isa,” porises Urmas.

„Aga su võõrasema? Kas tema pole õnnitlusi väärt?”

„Need mu võõrasemad ju vahelduvad iga nädal!” kaebles Urmas. „Püüad aga jälle taevast uue stjuardessi kinni ja mina pean hakkama teda oma emaks nimetama. Mulle see ei meeldi.”

„Sinu arvamust ei küsi keegi, koerapoeg!” käratasin ma. „Jalamaid õnnitle ema! Kiisu, kallis, võta telefon, Urmasel on sulle midagi öelda.”

Tõesti, lausa tangidega kisu vahel selle poisi suust sõnu välja! On siis nii raske viisakas olla?

Aga kui midagi tarvis on, siis tuleb piiskopikesele küll mu number meelde. Nii ka eile.

„Kallis papa, mul on kohutavalt igav siin toomkirikus,” alustas ta kohe sellise nutuse ja haleda häälega, mis mu alati relvituks teeb. „See mu kogudus on nii nõme.”

„Mis neil siis viga on?” imestasin mina. „Kõik on soliidsed härrad, raha igaühel niisama palju kui ratsahobusel sitta.”

„Jah, aga mul pole nendega millestki rääkida,” kurtis Urmas. „Tulevad kirikusse, kummardavad seinal rippuvate aadlivappide ees maani, siis teevad koos Kristuse kujuga selfie ja panevad selle jalamaid Facebooki üles. Ja siis istuvad, jalg üle põlve, ja loevad terve õhtu like’e. Aga minul on samal ajal nii igav. Isegi Hannes Võrno ei tee nalja, ehkki ma teda nähes lootsin, et nüüd ometi läheb lõbusaks. Ei läinud üldse! Ta on täpselt samasugune kui teised, räägib ainult kristlikust kasvatusest, patriotismist ja eesti filmidest. Uni tuleb peale neid vanamehi vaadates!”

Ah Transformerid? Sa soovid, et nemad moodustaksid sinu koguduse? Teeme nii.

Tundsin, et poisil on õigus. Tõepoolest, need piiskop Põdra kunagised sõbrad pole vallatule jõnglasele kohased mängukaaslased. Ja ka toomkirik ise on selline sünge ja vanainimesehaisu täis. Oleksin pidanud ikka seal Urmase jaoks lastetoale sobiva remondi tegema, mitte nii palju stjuardessidega hullama.

„Pole viga, Urmas,” ütlesin ma lahkelt. „Küll ma ajan asjad korda. Tahad, ma teen nii, et sinu juures hakkavad käima Lotte, Bruno ja Albert? Ja ma palun Heiki Ernitsat, et ta kiriku seestpoolt üle maaliks. Näiteks ristija Johannese asemel võiks piltidel olla rännukoer Klaus.”

„Ei, Lotte on rohkem titadele!” vaidles Urmas vastu. „Mina pole ju enam nii väike! Mina olen juba suur! Mulle meeldivad Transformerid!”

„Ah Transformerid? Sa soovid, et nemad moodustaksid sinu koguduse? Teeme nii. Palju sa neid tahad?”

„Ma tahan ühte lillat, ühte sinist, ühte musta ja ühte rohelist,” vastas Urmas õhinal. Armas vähenõudlik tibupoeg!

„Kallis laps, neli Transformerit pole ju mingi kogudus,” ütlesin mina lahkelt. „Ma saadan neid sulle toomkirikusse kakssada. Siis saate korralikult möllata.”

„Hurraa! Hurraa! Hurraa!” karjus Urmas vaimustunult. Nii tore on lapsele rõõmu valmistada.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare