Tööotsija uus ajastu on päral
Ma ei tea, kuidas tööd otsiv lugeja reageeriks uudisele, et tõenäoliselt saate küll selle töökoha, kuid eelnevalt tuleb teil end televisiooni vahendusel ilmarahvale näidata ja saate reitingu tõstmiseks kahe konkurendiga rinda pista.
Tööotsija saate tegijatele on olnud see eetiline dilemma koguaeg – aga mis siis kui kandidaat, kes ettevõtte jaoks tulevikulootus, saate lindistuse pärast tööpakkumisest loobub? Vallandades doominoefekti loobub siis ka tööandja ja plaanitud saate lindistus jääb ära. Seega jääb ära ka mõnest uuest ametist teadasaamine, mille võrra oleksime rikkamaks saanud.
Rohkem kui kolmekümne võtte jooksul on mõned kandidaadid loobunudki ja tööandja on seda tõlgendanud kui motivatsiooni vähesust, esinemisjulguse puudumist ja sobimatult pehmet närvi. See tööandjate poolne suhtumise muutus ongi üks ajastu märk. Pole olemas erialasid ja töökohti, kus suhtlemisoskus oluline poleks, olgu tegu siis soomukijuhi või asendustalunikuga.
Tööandjad eelistavad sümpaatseid isiksusi silmapaistvatele kompetentsidele, kuna see, millise õhkkonna uus inimene kaasa toob, on kriitilise tähtsusega. Pigem õpetan elujaatavat vähemate oskustega töötajat välja kui kulutan närve ja aega enesekeskse tippspetsialistiga kompromisside leidmisele, mõtleb tööandja täna.
Ideaaliks jääb muidugi see kui leidubki parim oskuste poolest, kes ka isiksusena särav ja suhtlejana meeldiv ning mõistlikku tasu küsib.
Tööturu arengute osas innovatsiooni napib
Samal ajal kui Youtubest võib leida maailma praktikast video-CVsid igas versioonis ja tööandjad kasutavad oma maine kujundamiseks internetitelesse riputatud klippe ning eelmisel aastal lõi pretsedendi 34 000 video-CV kandidaadiga Austraalia saarevahi konkurss, leiab meie tööturult alles esimesi arglike katsetusi. Need kuuluvad loomulikult reklaamiagentuuridele, kelle veregrupp eeldabki innovatsiooni.
Et aga video CVd ja töökuulutused agentuuride pärusmaaks teps mitte ei jää, võime näha naabrite soomlaste näitel. Personalivahenduskompanii Monster.fi on Goodmood`iga koostöös loonud videopõhise värbamismessi, kus ka meil tuntud Soome tööandjad end magusalt presenteerivad. Ja kõik mis juba Soomes on, on varem või hiljem ka meil.
Mis puutub eraisikuturundusse, siis esimene teerajaja on kohal – Tartus toimub märtsi hakul persoonibrändi konverents „Pimp yourself“. Tööturu muutuste nimekirja võib veel maitsestada teabega, et USAs on LinkedIn number üks kanal tööle saamisel, teised sotsiaalvõrgustikud tihedalt kannul.
Sooline ja rahvuslik diskrimineerimine on USAs masu ajal päris tavaline nähtus. Ajakirja Tööjõuturg kaasautor Siiri Lind sedastab: „Olen lugenud IT ala töökuulutust, millele keelatakse vastata hindudel ja ukrainlastel. Salesgirl wanted, on üsna tavaline silt pagaripoe ustel“.
Itaalia tööturu viimased uudised pajatavad aga sellest, et tööd saab vaid teenete eest. Paigas, kus tegutseb väikeettevõtete müriaad lähtutakse töötajate valikul rangelt sugulussidemetest. Ülikooli lõpetanud itaallasel on kaks võimalust tööturule sisenemiseks. Olla kas raccomandato (soovitatu), mis toimib sarnaselt kui idamaades pruutide kauplemine. Noore inimese lähedane sugulane, tavaliselt isa, läheb mõjuka isiku jutule, kes on talle teene võlgu ning vihjab, et noorele sugulasele oleks viisakat töökohta tarvis. Teine variant on minna tööle praktikandilepinguga. See on Itaalias võrdlemisi levinud töösuhte vorm, mis tähendab, et leping tehakse maksimaalselt 12 kuuks ja seda võib alati ilma põhjenduseta katkestada.
Kohmakad kõnelejad ja kräpp – CVd
Teated võõrsilt panevad ühest küljest kergemalt ohkama, kuid teisalt muretsema, millised trendid ja millal ka meile jõuavad. Mujal maailmas on töö saamine tõsine töö ja võitlus. See pole aga Eestis veel inimestele kohale jõudnud, pärast mõnekümne huupi CV välja saatmist on neil tuju läinud, enesehinnang all ja töö otsimise isu otsas.
Tööotsija saate jooksul nähtud CVdest võib esile tuua vaid väikest osa, mis tõesti kandideerimisdokumendi nime selle termini parimas tähenduses väärivad. Ja selles ei saa tööotsijaid süüdistada, sest süstemaatilist karjääriõpet meie koolidest endiselt ei leia.
Eraldi teema on aga meie vene rahvusest kaasmaalaste dokumendid. Vene keelt kõnelevate tööotsijate CVd pärineksid oskus- ja lihttöö puhul justkui 90ndate algusest – nimi, telefon ja sellega enamasti asi piirdubki.
„Milleks mulle CVd vaja on“, pärib südikas vene mees, kaugsõidu rekkajuht Eestimaa südamest, „ma lähen kohale ja näitan, mis inimene ma olen“. „Kuidas mõni Tallinna või Võru kaugsõidufirma teab, et siin nii hea mees on, kui Sul CV internetipõhises andmebaasis pole“, küsin mina vastu. Mees ei mõista, ta loodab ikka, et tööd tullakse uksele pakkuma. Aga ei tulda.
Nii nagu tänavaäärsed telefoniputkad on jäädavalt möödanik ja asendunud isikliku imevidinaga igaühe taskus, nii kaovad jäädavalt ka kolmerealised CVd. Asemele tuleb interaktiivne persooniturundus. Juba mõne aasta pärast pakutakse meil tõenäoliselt teenuseid, kus iga eakas vanaema-vanaisagi saab video-CV loomise ja interaktiivse eneseturundamisega hakkama.
Täna veel aga piidleme telekast tööotsijaid ja saame sorida nende palganumbrites – kuidas nad julgevad küll minna ja öelda, et on töötud. Ja huvitav, mida ta nad tunnevad, kui neid lõpus ei valitagi.
Uudishimutsejatele võin saladuskatte all öelda, väga sageli loob tööandja töökohti juurde, kui väärt inimesed leiab. Või pakub mõni teine tööandja tööd peale saate lõppu. Saates osalenud aga lahkuvad enamasti väärt kogemuse ja selgema minapildiga – kes ma olen ja kuhu sobin.
Vaatajad saavad kaasaelamisele lisaks aimu nõuetest töökohtadele ja mis kõige tähtsam, infot võimalike töökohtade kohta, mis tööotsingute käigus varem pähegi pole tulnud. Elame ajal, mil omandatud haridus ei ennusta kuidagi ette seda, mis tööd inimene tingimata tegema hakkab – ristamine ja multioskuste rakendamine on täna moodsaim meetod karjääris.
Ajakirjanik võib lambaid pidada, IT mees kokaks ja raamatupidaja massööriks hakata – eduka karjääri mõõdupuuks on sisemine rahulolu eneseteostusest ja piisav tööga hõivatus.
Olulisim, mida aga saate tegemine on välja toonud, et vajaksime üldist ravi kidakeelsuse ja kehvade esinemisoskuste vastu – loova eneseväljenduse kursus juba algklassidest alates teeks tera.
Nii väldiksime eluaja jooksul piinlike momente ja olukorda, et suur hulk meie kaasteelisi oma muusika enesega hauda viib, nõnda, et see nende eluajal vaoshoituse tõttu väljendust ei leiagi.
