Tänases Päevalehes kurdavad värskelt ülikooli lõpetanud naised, et neil pole õnnestunud tööd leida, üks neist arvab naiivselt, et temast saab kõrgharidusega müüja, sest tal ei ole mingeid töökogemusi. Võin lohutada – ei saa. Ei saa temast ka koristajat või maalrit. Nii nagu ametiasutused ei taha tööle võtta alaharitud inimesi, ei ole kellelgi huvi palgata ka üleharituid ametisse, milles saab hakkama ka kõrgkoolidiplomita. Ma tean seda omast kogemusest, mulle on seda öeldud. „Me ei saa Teid tööle võtta, sest lähete ju esimesel võimalusel minema!“ Ja nii ongi. Läinuksin küll. Ja läheks ka see naine, kes praegu arvab, et temast võiks müüja saada. Kodumaal võtavad sind viletsamasse ametisse ainult tuttavad, ka seda ainult siis kui sul viimane peenike pihus. Kriisisituatsioonis loevadki tutvused, mitte töökogemus või haridus. Kui sul on aega ja tugevust oodata, siis kindlasti leiad mingil hetkel ka töö, mida tehes päris appi karjuda ei tahaks. Kui on kiire, siis tulevad mängu esmajoones tutvused, seejärel kogemused ja alles siis haridus. Kui rahateenimisega on kiire, kuid tutvused puuduvad, siis on ehk kõige õigem kodumaa tolm kohe jalgelt pühkida ja piiri tagant õnne otsida. Seal ei küsi keegi, kas sul on pressiteate kirjutamiseks doktorikraad tagataskust võtta või ega sa kui filosoofiamagister põrandapühkimiseks liiga haritud pole. Või noh, ega ma tegelikult ei tea ka, ma ei ole kunagi üritanud välismaale tööle minna.
Mina läksin tööle abituriendina, 17-aastaselt. Oli selline aeg, mil vene koolides oli eesti keele õpetajatest puudus, õigemini – neid ei olnud üldse. Siis sobisid tundi andma ka abituriendid, kes vähegi ladusalt vene keelt rääkisid. Mul oli vene keel trimestritunnistusel kolm. Seda põhiliselt käitumise pärast, magasin sisse, ei viitsinud õpikut kaasa tassida või keeldusin Lenini elulugu ümber jutustamast. Vene keele õpetaja teadis seda väga hästi ja saatis mind Lasnamäele vene kooli tundi andma. Mingist töökogemusest ei saa juttugi olla, rääkimata kooliharidusest, täna nõutavast õpetajakoolitusest. Mulle anti õpik pihku ja lükati klassi ette. Egas midagi, hakkasime aga ladina tähestikust pihta, kleepisin oma algklassiõpetajat meenutades vanadest ajakirjadest ja lasteraamatutest väljalõigatud trükitähtedega lihtsamaid luuletusi perfokaartidele – neid sai koju kaasa anda ja kui laps ilusti seda lugema õppis, sai priske viie. Tellisin ajakirja Lingua, kust sai lihtsamaid harjutusi lisaks anda, kevadeks oskasid kõik tere ja head aega öelda, teed juhatada, lühidalt oma perest rääkida ja poest süüa osta. Rääkimata sellest, et tähed olid selged. Mis neist edasi sai, seda ma ei tea. Õppealajuhataja küll keelitas, et jää edasi, aga ma polnud kunagi õpetajaametist unistanud. Läksin mujale õppima.
Kuna majanduslik olukord polnud pehmeltöeldes kiita, tuli ka edaspidi kooli kõrvalt tööd teha. Ajad olid sellised, et ikka võeti vähegi südikam noor tööle, kui veidigi pealehakkamist oli, siis ei ajanud töökogemuses keegi näpuga järge.
Hoolimata kõikvõimalikest töökogemustest on mind paaril korral ka koondatud, olen tulevikku suuremat kartmata ka ise töökohta vahetanud. Minu viimane töötuperiood venis poolteist aastat pikaks ja see õpetas mulle: 1) ei ole mõtet kandideerida eriväljaõpet nõudvatele kohtadele (sh. müüja, koristaja) ega kohtadele, kuhu oodatakse koolilapsi (suvereporter, ettekandja); 2) Töötukassast abi ei saa; 3) inimesed, kes ise pole kunagi sundseisus tööta olnud, jagavad jaburaid soovitusi, nad ei saa sinu olukorrast aru (tee oma firma, mine vabatahtlikuks, mine koristajaks) 4) lõpuks loevad ikkagi tutvused.
Nüüd olen ma jõudnud niikaugele, et hakkasin mõtlema ameti õppimisele. Mõtlen, et võiks minna kutsekooli ja saada selgeks amet, mis ka pensipõlves leiva lauale tooks või niisama rõõmu pakuks, õppimine ei voola ju kunagi mööda külge alla. Ma ei ole selle arvamisega üksi, nagu selgus siis kui hakkasin oma plaanidest vaikselt tuttavatele rääkima. Minu eakaaslastest mitmed, seejuures kõrgharidusega inimesed (ajaloolane, stomatoloog, fotograaf jpt) on juba alustanud õpinguid kutsekoolis või erialakursustel. Õpitakse raamatupidamist, aiandust, keskkonnakaitset... Laialivalguvama ametiga inimesed eelistavad konkreetset elukutset (nt raamatupidaja), kindlapiirilisema elukutse esindaja soovib midagi esmapilgul ebapraktilisemat (iluaednik).
Nii nagu vahetatakse töökohti, vahetatakse ka eriala. Need ajad on möödas, mil pärast ülikooli lõppu suunati sind tööle ja seal sa siis istusid pensipõlveni. Elu muutub, ametid muutuvad, vajadused muutuvad, õppima saab uuesti ikka minna, töökohagi leiab ikka. Mis tõeliselt loeb, on tutvused. Haritud inimene oskab neid väärtustada, tutvused ei tähenda inimeste ärakasutamist, pikaajalised sidemed tekivadki juba koolipõlves ja tegelikult on see normaalne, et eelistatakse kontvõõrale inimest, kellega ollakse juba varem kokku puutunud, olgu selleks näiteks üliõpilasselts või kooliaegne maleklubi. Kui pole tutvusi, siis loevad ka soovitajad. Vaevalt mind oleks abituriendina sellesse vene kooli eesti keele õpetajaks võetud, kui ma oleks lihtsalt tänavalt sisse astunud ja öelnud, et tahaks ametit proovida. Ülikooliõpingute ajal tööd tehes loeb ju samuti eriala, mida juba õpitakse, meil ei ole tavaks tudengina burgereid müüa, pigem hakatakse vaikselt praktiseerima samal alal, mida õpitakse. Kuigi praktika on üürike, tasub sellel ajal luua ja hoida kontakte, töökogemust võib-olla sealt piisavalt ei saa, kuid soovitaja tulevasteks tööotsinguteks võiks ikka leida.
Kutsekoolides, muuseas, ei nõuta riigieksameid ega seata vanusepiiranguid.
