Toots, ütle üks totter poisslapse nimi
Me ei tea, millal hominiidid kõnelema hakkasid, ega tea, millal üks suguharuliige hakkas teist nimepidi kutsuma. Suure tõenäosusega võib aga väita, et nimeandmist ajendasid kaks asjaolu. Esiteks oli vaja üht kaaslast ülejäänutest eristada.
Teiseks on nimele ikka omistatud nii teabelist kui maagilist väärtust. Nimi osutas kandja isikupärale või tegevusele; väljendas andja/võtja soovi, kelleks peaks nimetatu saama; kaitses pahade vaimude eest ja tagas heade vaimude soosingu.
Nimi on algselt alati midagi edastanud. Tõsi, kunagine tähendus on tavaliselt hajunud ja korduvad mugandused sõnakujugi tundmatuseni muutnud. Siiski viib ahel Jüri-Georg-Georgios kreeka “põlluharija” juurde. Mari-Maria-Mirjam pärineb heebrea keelest, tõenäoliselt sõnast “ülev”. Enn, Ain, Heino, Indrek, Harri, Heiki ja hulk muid teisendusi lähtuvad saksa Heinrichist ja veel kaugemalt idafranki Haimrichist. Viimane tähendab “peremees oma kodus”.
OMAD JA VÕÕRAD NIMED. Kuigi nimepanemisel on sügavad juured, jõuti esimese tähtsa regulatsioonini alles 1563, Trenti kirikukogul, kus katoliku preestreid kohustati lapsele andma ristimisel mõne pühaku nimi. Protestandid nii jäika liini ei ajanud, küll aga soovitasid kasutada piibli tegelaste nimesid, seega ka Vana Testamendi juudi nimesid. Prantsuse revolutsioon vabastas isikunimed varasematest tavadest ning ettekirjutustest. Tulemuseks oli hulk jaburdusi ning võimukandjate ees pugemisi, nii et juba 1803 anti Pariisis välja uus, seni kehtiv seadus, mis lubas ainult kalendrites soovitatud või ajaloost tuntud isikute nimesid.
Nagu igal rahval nii on ka eestlaste nimedel kaks selget kihistust: omad ja laenatud. Esimesi on rahvuslikust ärkamisest alates jõudu mööda elustatud, allikaks ajalookroonikad ning
-ürikud, rahvaluule, ka tehislooming. Osa laene on tulnud ja jäänud meile toorena. Teisalt on terve hulk võõrnimesid mugandunud ning võtnud kuju, mida tunneb ainult eesti keel. Eriti palju oleme saanud germaanlastelt ja piiblist. Vene usu sissetung 19. sajandil tõi kaasa hulga slaavi või slaavipärastatud eesnimesid.
Kirikuraamatud näitavad, et varasematel sajanditel domineerisid maarahva nimepruugis suu-pärastatud mugandvormid, valik oli piiratud ja kordus põlvest põlve. Ent alati on leidunud eestlasi, kes eelistasid toorlaene kohalikelt sakslastelt. Teadlik või alateadlik nimemaagia oli ilmne. “Parem” nimi pidi aitama, et laps jõuaks (keele ja rahvuse vahetamisega) vanematest kaugemale.
Kahtlemata mõjutab kommet mood. 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul läksid hinda “ilusad” poiss- ja tütarlapse nimed (meenutagem Oskar Lutsu pilasid). Neid ammutati ühelt poolt Kungla rahvalt, teisalt prantslastelt, vähem inglastelt, roomlastelt või mujalt. 1930-ndate eestindamiskampaanis ei muudetud ainult perekonnanimesid. Ka hulk vanemate pandud võõraid eesnimesid vahetati omaks.
ORIGINAALITSEMISE IHA. 1990-ndad panid jalgealuse taas kõikuma. Olulist rolli mängisid moe-haigus ja originaalitsemine. Nähtavasti käsitatakse värskelt kättevõidetud vabadust ka Eestis samal kombel kui 18. sajandi lõpu Prantsusmaal. Me oleme mineviku- ja traditsiooniköidikutest priid – elagu veidrused ja totrused! Teisest küljest jääb mulje, et eriskummalisus, võõrapärasus, krüptograafilisus lapse või firma, kaupluse või restorani nimes esindab muistset manaväge, mis peab kandja ilusaks loitsima.
Midagi tõsist on vajaka inimestel, kes nimetasid ameerika kahe psühhopaadist sarimõrtsuka auks oma ööklubi Bonnie ja Clyde’iks, kommunistide kuritegude paiga järgi oma kohviku Taevase Rahu Väljakuks, kunagise lindpriide surnuaia mälestuseks oma hotelli St Barbaraks. Võib-olla taheti vabameelsusega kedagi-midagi uhmata. Paraku irvitab nende ja sadade teiste nimede taga oma võigast irvitust rumalus, edevus, ülbus.
Keel, kultuur, vaimulaad ei sure võõra mõõga läbi, vaid hääbub hällide juures, kus emad ei laula oma lastele enam selles keeles ja meeles, mis neile. Narr oleks eesti isade ja emade hulgas vohama löönud hullust panna lapsele enneolematult pentsik eesnimi, mis rõhutatult trotsib senist tava, pidada naelaks eestluse kirstus. Aga palve on mul meie meediale. Jätke nende kurioossete nimede reklaamimine. Halb eeskuju õhutab välja mõtlema uusi ortograafilisi ja semantilisi ebardeid.
Nomen est omen. Nimi on märk, enne, soov. Nimel on tähendus ja mõte. Nimi kannab traditsiooni ja ühendab sugupõlvi.
