Nüüd tagantjärele on päris piinlik mõelda, kui halvasti meie analüütikud ja politoloogid Reformierakonnast arvasid… Aga ei läinud seekord sedasi, mõeldi ka oma peaga. Olgu see meile kõigile õppetunniks: inimestest tuleb uskuda ikka head.

Oma valimiskõnes võrdles Kristen Michal ennast Tootsiga. (Ja jättis Pevkurile Kiire rolli.) Iseenesest hea idee – just nimelt Tootsi rahutut vaimu ja pulbitsevat energiat vajabki üks erakonna liider ja võimalik peaminister. Kuid Michal pole Toots. Säärane võrdlus on täielik nonsenss ja tõendab karjääripoliitikute kehva kirjanduse tundmist. Tootsi vempe ja Reformierakonna tagatoa sahkermahkrit pole võimalik võrrelda. Toots ei teinud kunagi koerust selleks, et oma tempude pealt kasu lõigata. Intriigid ja omakasupüüdlik susserdamine iseloomustasid just punapäist rätsepmeistrit. Ei suuda küll ette kujutada Tootsi kilekotiga raha tassimas, kuid Kiire kätte sobiks säärane kandam suurepäraselt. Sama hästi kui pressraud.

Michal pole Toots. Säärane võrdlus tõendab karjääripoliitikute kehva kirjanduse tundmist.

Nii et Kiir on meil leitud. Tootsiga on olukord kehvem. Ega Pevkurgi kuigi palju Kentuki Lõviga sarnane. Pigem tuleb teda vaadates silme ette lahkelt naeratav Arno Tali, kes on just äsja saanud õpetaja Laurilt kingituseks viiuli, mida ta nüüd mõtlikult näpib. Arno oli kahtlemata hea poiss, aga natuke igav. Lõpuks ei viitsinud Lutski temast enam kuigi palju kirjutada, ka tema keskendus Tootsile.

Tõsi, tuleb tunnistada, et Tootsid on Eesti poliitikas ülepea üsna haruldaseks liigiks muutunud, Kentuki Lõvide asemel domineerivad kõikjal kõrvaltegelased. Jüri Ratas näiteks meenutab ju eeskätt Tõnissoni. Aus ja töökas mees, laseb vajaduse korral sakste parve jõepõhja ja peab kalliks eestlaste muistset vabadusvõitlust, aga…

Vägisi poeb pähe mõte, et tegemist on mingite ajutiste, üleminekuaja liidritega, kes tasandavad teed sellele õigele. Kuid paraku on ajalugu näidanud, et ajutine võib kesta kaua. Pärast ehtsat Tootsi, Mart Laari, pole IRL suutnud kedagi temaväärilist leida ning on pidanud leppima Lestade ja Tiugudega.

Ega Pevkurgi kuigi palju Kentuki Lõviga sarnane. Pigem tuleb teda vaadates silme ette lahkelt naeratav Arno Tali.

Kuid olukord pole siiski lootusetu. Ärme unustame, et Paunveres elas keegi, kes oli veelgi vägevam kui Toots, rääkimata Kiirtest ja Arnodest, keda ta vähimagi pingutuseta ümber sõrme keeras. Raja Teele! Paunvere särav keskpunkt, kelle ümber kõik keerles.

Ja Teeled on Eesti poliitikas täiesti olemas. Kadri Simson. Kaja Kallas. Hakkajad preilid, kes suudavad vajaduse korral isegi kurjal köstril Jürgen Ligil suu kinni panna. Usun, et on ainult aja küsimus, millal nad Tootside puudumisel juhtimise enda kätte võtavad. Kui Kersti Kaljulaidist sai president, võrdlesin ma teda Kõrboja perenaisega. Raja peretütred oleksid talle parajad paarilised.