Minu 87-aastane Võrumaa Mamma on mulle õpetanud – ja ei väsi kordamast –, kui vähe on inimesel vaja rahuloluks või siis õnneks, kui „seda“ nii nimetada. Ta räägib mulle ikka ja jälle, kui tohutult mugav ja lihtne on tänapäeva elu. Kaon kujutlustes aastasse 1937, kui Mamma pajatab, mismoodi ta, kohevad valged hanged põlvini, termomeeter vahel miinus kahtekümmend näitamas, seitse kilomeetrit kooli suusatas. Peened suusad, muide, olid Mamma isa tehtud – kaks puust lippi, tallad siledaks hõõrutud ja nöörid naelaga peale löödud. Viimase peal ju!

Sooja andsid villased sukkpüksid – ikka see ükssama paar, mida nii kaua kanti, kuni pikkusesse sirutuvad jalad varbaosast läbi murdsid. Ikka oli tore ja ilus lapsepõlv, on mu vanaemal helge mälestus. Teinekord, kui kipun mõttes siunama, et vihma sajab ja tramm mul just nina ees uksed kinni panin ning järgmine tuleb alles kuue minuti pärast, kihvatab Mamma pajatus ja häbipuna valgub põskedele. Kas sa lõpetad selle nurina, nean end siis mõttes. Ja tuju ongi jälle üpris hea.

Vanaemalt õpitud väärtushinnangud

Me ei kuule tänapäeval enam midagi muud, kui vähe raha meil on. Jääb mulje, et suisa otsa lõppemas on teine – kohe oleme näljahädas ja porgandpaljad, sest ühtki hilpu ei jaksa osta. Kui palju seda krõbisevat meil siis vaja on, et me elama jääks? Või kogunisti rahul oleks? Minu Mamma ei kurda iial väikese pensioni üle.