Kirjuta iseendale või küpseta tort

Juba varajasest kooliajast mäletan valentinipäevavalu (jah - ongi olemas täitsa eraldi valuliik): kas mulle saadavad kaardi ikka need tegelased, kes mulle hirmsasti korda lähevad ja kellele mina eelmisel õhtul kolm ja pool tundi kõige ilusamaid kaardikesi meisterdasin.

Võis ka juhtuda, et saadud kaart oli nõnda tunnetevaene, ilma igasuguse pingutuseta kritseldis. Mis õige sõber see nii teeb, juurdles kummalisel teel tekkinud kinnisidee mu peas.  

Elu õpetab ja täiskasvanuna saan aru, et see pagana kaart on täiesti tühine. Ja pealegi võin ma ju endale ise kaardi kirjutada! Nagu „Naksitrallide" melanhoolne Muhv.