Esimese emotsiooni möödudes hakkasin Trubetsky juhtumile mõtlema selle peaaegu üldrahvaliku solvumise kontekstis. Mis asi see küll oli, mis nii palju erinevaid inimesi ärritas, et nad ennast suisa isiklikult solvatuna tundsid?

Vennaskonna sümbolväärtus

Vennaskonna ideoloogias on huvitaval kombel põimunud kaks vastandlikku vabaduse kuvandit. Ühelt poolt „vabadus millekski” – unistus liikuda õiglasema, võrdsema ja isekorralduslikuma ühiskonna poole, kus inimestel on kontroll oma elu üle, ning teisalt hüperindividualistlik „vabadus millestki” – olla prii ühiskondlikest kohustustest, riigimaksudest ja perekondlikest köidikutest. „Olen vaba, olen vaba, olen piiramatult vaba, nüüd võin teha, mida tahan, olen prii,” nagu laulab Vennaskond „Teater Odeonis”. Trubetsky ja Vennaskond kehastasid romantilist ja melanhoolset fantaasiat vabadusest ja elust teisel pool globaalse kapitali haaret ja ka riigi totaalset kontrolli. Usku, et teistsugune ühiskond on võimalik. Isegi siis, kui inimesed ise on sellesama neoliberaalse kapitali poolt orjastatud, panga poolt nurka aetud ja riigi poolt hätta jäetud, toitis romantiline kujutelm anarhiast, mida Vennaskond kuulutas, tublisti fantaasiat. Me ise ei pidanudki enam seda uskuma, piisas, et Trubetsky uskus meie eest. Sellise fantaasiana oli tal meie isiklikus konstitutsioonis ilmselt igapäevarutiinis märkamatu, aga sümboolselt oluline koht. Teisalt oli Vennaskond ka paljude  kapitalistide fantaasia, toites kujutelma „iisiraiderist”, kauboi(kapitalisti)st, avantüristist ja seiklejast, kes on vaba kõigist ühiskondlikest sidemetest ja piirangutest. Ilmselt just sedasorti vabadust loodeti kapitali akumuleerides endale päeva lõpuks osta, mis aga millegipärast reaalses elus ikka käest libisema kippus. Ent millise romantilise kujutluse see lõputus öös ringi kihutav mootorrattur luua suutis!

Mõlemad vabadusfantaasiad kriipsutas Trubetsky oma Kesk-erakonda astumisega läbi, sest Keskerakond ei kehasta neist mitte kumbagi. Keskerakond ei tõota õieti ei vabadust millekski ega luba ka anarho-kapitalistlikku fantaasiat, mis kaaperdab palju individualistliku anarhismi ideedest olla kõigest prii. Keskerakond toidab pigem bonapartistlike sugemetega fantaasiat tsentraliseeritud riiki juhtivast valgustatud monarhist, kes kindla käega viib oma rahvast õnnelikuma tuleviku poole ning jagab „hea isana” õigust ja õiglust nii vasakule kui ka paremale, surub töölisel kätt ja silitab oligarhil pead. Just siit tuleb otsida neid mastaapse pettumuse põhjuseid, justkui oleks Trubetsky oma parteilise kuuluvuse määratlemisega kedagi alt vedanud. Tõepoolest – ta purustas meie fantaasiad, et kusagil on keegi, kes usub meie eest asju, mida me ise uskuda ei suuda.

Kusagil Trubetsky mõtlemises peab aga olema ka mingi kognitiivne dissonants, kusagil on ta teinud vea, sest Keskerakond ei kehasta peaaegu üldse neid väärtusi, mida Trubetsky on terve oma elu kehastanud. Tema enda põhjendusi, et Eesti ühiskond on ksenofoobne ja hüperrahvuslik ning samal ajal majanduslikult ilguseni liberaalne, suudan ma väga hästi mõista. Samuti seda, et Eestis pole piisavalt tugevat vasakpoolset jõudu, kes suudaks nendele talumatutele konservatiividele ja liberaalidele vastu seista. Aga Keskerakonna iha tugeva riigi ja ühe juhi järele ning suurkapitalistide toel „tsirkust ja leiba” tüüpi populistliku sotsiaalpoliitikaga valitsemise järele jääb küll valgusaastate kaugusele ühiskonnast, millest kõnelesid näiteks Proudhon, Stirner ja kõik need teised libertaarsed sotsialistid ja anarhistid, keda Trubetsky on oma lauludesse kirjutanud. See kõik lihtsalt ei ühitu omavahel.

Veel üks aspekt, mis kogu  problemaatikat õgvendab, on asjaolu, et Trubesky on „seda kõike juba varem teinud” ehk siis ühte parteisse juba kuulunud: eelmise aasta detsembrini oli ta roheliste partei liige. Hea küll, võib ju väita, et rohelised sobivad maailmavaateliselt Trubetskyga paremini. Suhteliselt kiiresti sai aga selgeks, et Erakonna Eestimaa Rohelised näol on tegemist pigem ökokapitalistliku kui punarohelise parteiga, mille puhul üks staažikas poliitik ei suutnud ära imestada, kui palju ärihuvisid neil „õilsatel loodusesõpradel” poliitikasse tulles oli. Millegipärast ei põhjustanud aga see Trubetsky samm mitte mingit erilist vastukaja, rääkimata sümboolsest enesetapust, mille tõi kaasa keskerakonnastumine.

Tantsi veel, Kojamees

Üleüldse tundub, et näiteks paremparteidega ühinemine on vana kooli punkidele miskipärast rohkem andestatav kui Keskerakonnaga ühinemine. Ilmselgete homofoobsete ja rassistlike steitmentidega esinenud jalgpallihuligaan on haaratud kogupere-meelelahutusbisnisesse täiel raual – tantsi veel, Kojamees. Aga see selleks, tal pole olnud kunagi ka sellist sümboolset kapitali olla vabaduse eestkõneleja, mis on olnud Trubetskyl.

Kõike eelnevat arvesse võttes ei kujuta ma hästi ette, mismoodi saab Trubetsky olla edasi Trubetsky ehk mismoodi saab ta edasi laulda kõigest sellest, millest ta laulab, ja Vennaskond eksisteerida edasi loosungi all „For Anarchist Resistance”. Kui rohelistel oli veel kas või värvi poolest mingi seos näiteks Greenpeace’i ja reaalse vastupanuga globaalse kapitalismi karjuvale sigatsemisele, siis Keskerakonnal pole seda positsiooni kunagi olnudki.

Ilmselt just sellel põhjusel, et Trubetsky nime sümboolne kapital on kõikuma löönud, tegi tema tütar Reginleif hiljuti filmi, milles küsis inimestelt, mida tähendab nende jaoks nimi Trubetsky (filmi saab kuni 1. oktoobrini näha EKKM-is näitusel „Welcome to the Machine”).

Kõige muuga võib ju Trubetsky hakkama saada ja ilmselt saabki. Aga ta peab hakkama saama oma tütrega, kes on sellesama filmi saateks kirjutanud: „Esimene hetk, mil uudis minuni jõudis, hakkasin nutma. Tuli välja, et teised teadsid juba neli päeva varem. Meediamasin muutis kõik. Kujutlesin end anarhistina isale atentaati tegemas, tumedaid autosid ristmikel lähenemas ja spiooni avatud autoaknast näkku sihitud revolvriga ähvardamas. Ma ei kuulu ühte vennaskonda, ma ei kuulu ühte erakonda, kuulun ühte perekonda.”