Trükikõlbulikke netikommentaare praktiliselt pole
Unustage kommenteerimise juures sõnavabadusest rääkimine ära. Vähimgi seos puudub. Kommentaaride ja isetekkelise teksti puhul on puhtakujuliselt teksti kvantiteedi ja kvaliteedi küsimusega.
Kas Eesti on kuskil probleeme sõnavabadusega? Iga inimene võib oma kodulehele teksti postitada nii palju kui ta tahab.
Inimkonna kirjutama hakkamisest saadik on aastatuhandete jooksul evolutsioonilisel teel tekkinud toimetaja ametikoht ja tekstide toimetamise töö.
See tuleb sellest, et üheksal juhul kümnest kipub kirjutaja olema liiga vähese enesekriitilise meelega ning tegema avalikuks oma teksti, mis pole avaldamiseks päris kõlbulik.
Selles situatsioonis, kus algas vaba toimetamata tekstide massiline levitamine, kasvas kvantiteet hüppeliselt, kuid see ei tähenda mingilgi määral kvaliteetse teksti osa summa muutumist.
Üheski ühiskonnas pole võimalik toota kvaliteetset teksti nii palju rohkem kui meie seda nüüd varasemaga võrreldes üritame teha. Me laseme vohada asjal, mille nimi pole tekst, vaid müra.
Kommentaare, mida kõlbab ajalehes trükituna avalda, praktiliselt ei esine. Hea küll, ütleme, et see on teine žanr, et sel ei peagi olema selgelt algust või lõppu, see ei pea olema ülesehitusega kui klassikirjand või arvamuslugu aga ikkagi, peaaegu mitte ühtegi neist ei kõlba lehes avaldada ja see ongi probleem.
Miks toimetused seda ei märka? Ajalehe trükisisu kvaliteet on võib-olla jõudnud samale tasemele kommentaaridega. Me ei pea ju enam toimetajatena olema väravavahid, kes on nõudlikud tekstide suhtes ja teevad raskeid valikuid, võttes sajast ühe ja avaldades ainult selle, selle kõige-kõige parema.
Ajakirjandus oma sisulises osas peab olema vaba. Tekstid ja nende sisu peab olema vaba. Vaba on ta siis, kui tema kohta pole ülearuseid seadusi.
Iga riik on kohustatud aga tegema seaduseid oma kodanike põhiõiguste kaitseks ning jälgima seda, et ükski kodanik ei saaks mingisuguse tegevuse käigus kannatada, olgu siis tegemist sõna või teoga. Nõrgemate kaitsmine on meie ühiskonnas igal juhul väga tähtis ülesanne, seda tuleb teha seadustega ning neid õigusi kohtulahenditega kaitsta.
Millised kohtupretsedendid online-meedia kohta luuakse? Eks me seda näeme, kuid parem kui neid oleks rohkem, sest need on hoiatavaks eeskujuks teistele.
Üks kasu internetikommentaaridest on tõesti olnud. Ja märkimisväärne kasu. Sellest pole kahjuks tehtud veel järeldusi, kuid on olnud väga suureulatuslik eksperiment, mille käigus on mõõdetud ära, et paljudes internetiühendusega varustatud töökohtades, olgu see siis era või avalikus sektoris, on kehtestatud konkreetse töö sisu ja ülesandeid arvestades liiga pikk ehk 40-tunnine töönädal.
Igast päevast võiks võtta julgelt tunni maha, kehtestada seitsmetunnise tööpäeva ja ükski töö ei jääks tegemata. Võib-olla jääks ära kaks kolmandikku ametnike ja pangatellerite netikommentaaridest või nihkuks nende kirjutamine tööst vabale ajale.
