Tsahkna kõne analüüs: kriitika Reformierakonna suhtes võib viidata enneolematule koalitsioonile Keskerakonnaga

IRLi esimees Margus Tsahkna eilne kõne Eesti Rahva Muuseumis oli märkimisväärne, sest seal tehti ettepanek erakond ümber nimetada Isamaaks. Veel tähelepanuväärsem oli aga, et kõne oli väga kriitiline Reformierakonna ja leebe Keskerakonna suhtes.

Kas juhtuda võib senimõeldamatu ja IRL võib teha koalitsiooni Keskerakonnaga? Kui nii läheb, on see taasiseseisvunud Eestis esmakordne. Alljärgnevalt lühiülevaade Tsahkna kõne Reformierakonna suhtes kriitilistest kohtadest.

Reaalsus on see, et Eesti areng on seisakus ning siit väljumiseks on vaja lõpetada peenhäälestus.

Sõnast "peenhäälestus" on saanud peaminister Taavi Rõivase ametiaja sümbol. Selle sõna kasutamine on kriitiline viide Rõivase tegevusele.

Keskerakonnas toimuv on tervikuna Eesti poliitikat paradigmaatiliselt muutev sündmus. Üks mis kindel - Savisaare-tondiga enam Eesti poliitikas ei hirmuta. See on üsna kurb, kuidas üks mees ei oska lavalt lahkuda, aga on üsna kindel, et selle agoonia lõpetab järgmisel nädal Jüri Ratas. Peame tunnistama, et tegu on suure muutusega. Primitiivse vastandamise aeg saab läbi ja Savisaare hirmu asemel hakkavad valimistulemusi otsustama erakondade väärtused ning programmilised seisukohad.

Ka IRL pole puhas Savisaarega hirmutamise patust, aga viimastel valimistel on seda kõige edukamalt teinud just Reformierakond. Savisaarega hirmutamisest rääkimine on kriitika Reformierakonna suhtes. Erakondade väärtustest ja programmilistest seisukohtadest rääkimine omakorda tähendab, et IRL pole enam automaatselt Keskerakonnaga koalitsiooni vastu, vaid on valmis seda vähemalt põhimõtteliselt arutama.

Ka meie koalitsioonipartneri Reformierakonna saatus presidendivalimistel oli üsnagi täbar. Intrigeerides omavahel, kutsuti peaaegu esile põhiseaduslik kriis.

Tsahkna vihjab, et ka Reformierakondlased osalesid valimiskogus presidendivalimiste nurjamises, sest Siim Kallase ja Marina Kaljuranna leerid olid omavahel niivõrd suures tülis.

Isamaa manifesti keskne tõdemus on, et Eestis on seisak. Et Eesti ei vaja peenhäälestust, vaid taaskord tõsiseid otsuseid. Patsiendi ravi eeldus on enesele haiguse tunnistamine, seejärel õige diagnoos panemine. Meie erakond tunnistab täna, et Eestis on seisak.

Jah, ka meie oleme osa seisakust. Oleme ju olnud vahelduva eduga Reformierakonna partner valitsuses.

Jällegi kriitika Rõivase suhtes (peenhäälestus), enesekriitika seoses seisaku tunnistamisega ja nentimine, et IRL on olnud osa seisakust, sest nad on olnud Reformierakonnaga koalitsioonis. See on selge vihje, et IRL võib seisaku murdmiseks teha teistsuguse koalitsiooni. Enamuskoalitsioon, kus pole Reformierakonda, eeldab Keskerakonna kaasamist.

Me ei tohi enam niisama pealt vaadata või veelgi vähem, selles seisakus vaikides osaleda, kuna see teeb meid kaasvastutajaks.

Meie oleme valmis muutusteks. Nüüd on küsimus, kas peenhäälestamise kursilt on valmis lahkuma ka teised?

See küsimus on sotsidele. Keskerakonnal ja IRLil pole riigikogus piisavalt hääli enamuskoalitsiooni tegemiseks, sotside hääli oleks juurde vaja. Seda võib tõlgendada ka Reformierakonna survestamisena, et nood oleksid IRLi nõudmistele vastutulelikumad.

Ma ei hakka rääkima enam sellest, et haldusreformi rakendamiseks ja tugevate omavalitsuste tekkimiseks vajalikud seadused ei ole veel kabinetiarutelule jõudnud.

Haldusreform on IRLi pikaajaline lemmikteema, selle elluviimise eest vastutab reformierakondlane Arto Aas.

Kaks õiguskantslerit on andnud ühese seisukoha, et Riigikogu liikmete koht ei ole nõukogudes ja et riigi äriühingute juhtimise probleem algabki nende samade ühingute liigsest politiseeritusest. Tallinna Sadama korruptsioonijuhtum peaks olema piisavaks näiteks, et seda tõsiselt võtta.

Seepärast on ainukeseks lahenduseks riigile kuuluvate äriühingute juhtimise põhiseaduspäraseks ja läbipaistvaks muutmiseks see, et sinna seadusevastaselt nimetatud riigikogu liikmed kutsutakse tagasi.

Järjekordne löök Reformierakonna pihta. Just Reformierakond on võidelnud õiguse eest nimetada riigikogu liikmeid riigifirmade nõukogudesse.

Kas siin saalis on näiteks kedagi, kes tõuseks püsti ja tõsiselt väidaks, et sotsiaalmaksu langetamine pool protsenti tõmbab majanduse käima?

Sotsiaalmaksu langetamine oli enne valimisi Reformierakonna üks peamisi lubadusi.

Eesti poliitika keskne konflikt ei ole täna mitte Keskerakonna ja Reformierakonna vahel, vasak- ja parempoolsete vahel ega ka vana- ja uue põlvkonna vahel – see on nende vahel, kes soovivad ja julgevad unistada ja kellel on ideid ning nende vahel, kelle soov on võimu administreerida ja peenhäälestada.

Jutt peenhäälestamisest ja administreerimisest on järjekordne torge Reformierakonna pihta. Eesti poliitikat seni kujundanud vastandustest loobumine viitab valmisolekule seninägematuks poliitikaks, milleks võib olla koalitsioon Keskerakonnaga.

Märgiks selle kohta, et Eesti poliitiline kultuur on kriisis, on seegi, et kasutame kõige tõsisemaid probleeme enese eksponeerimiseks. Ausalt öeldes, mõjuvad naeruväärselt katsed teha julgeolekupoliitikat osaks sisepoliitikast. Loodetavasti muutub selline partei propaganda vorm, mis algas ühest valimisreklaamist, kuhu olid monteeritud NATO hävitajad. See on nii sündsusetu poliitiline praktika, mida võib võrrelda valimisreklaami tegemisega laulupeol. Me vajame julget diplomaatiat ja tegelikku kaitsevõime kasvu, mitte siinse venekeelse kogukonna ja Eesti kogukonna vastandamist.

NATO hävitajaid kasutas oma valimisreklaamis Reformierakonna esimees Taavi Rõivas.