Tsentri raputamiseks tuleb valida äärmused

Ükski Eesti erakond ei taotle vägivalda.

Äärmuseni viidud inimene võib teha ootamatuid tegusid. Kui viletsast elust kurnatud ja meeleheitel vaikne-väike inimene valmistab kodus plakati tekstiga „Nõuan paremat valitsust!” ja läheb Toompeale meelt avaldama, siis võib ta nii oma lähikondseid üllatada, kuid ei hirmuta kedagi. Kui vagur kodanik hakkab äkki „Maha valitsus!” karjudes märatsema, saab ta karistada avaliku korra rikkumise eest ja ajakirjandus alustab uurimist, mis ta endast välja viis. Ometi ei hirmuta ka see veel kedagi, kes just juures polnud. Aga sihikindel äärmuslane, kes ülistab vägivalda, kutsub üles valitsust jõuga kukutama ning koondab enda ümber hulga mõttekaaslasi, kellega koos terroriakte sooritada, võib ühiskonnas juba hirmu tekitada.

Kuid demokraatlikus ühiskonnas pole keelatud oma meelsust avaldada või mis tahes rahumeelset poliitilist aktsiooni korraldada. Pikaaegsete erakondade tsentrisse liikumine on loomulik protsess, sest seal on kõige rohkem valijaid. Keskelt vaadates saab aga keskmisele arvamusele vastanduvaid väga lihtsalt nimetada äärmuslasteks ehk ekstremistideks (see võõrsõna on veel vängema tähendusväljaga). Nii hakkab toimima poliitilise tasalülitamise mehhanism.