Tsooru feminismist
“Eks see ( feminismi kriitika ) ole tavaline lohutus jah väikese tilliga meestele.”
21.saj. algus tundmatu netifemm
Minu käest on küsitud, miks ma feminismi närviliselt suhtun. Vastus on alati üks. Ma ei suhtu feminismis, mis minu meelest on jabur ja tühine kohe kuidagi. See on minu jaoks suhteliselt mõttetu ja omal ajal ise kaduv liikumine. Küll häirib mind õnnetute naishingede sonimine teemal – feminism aitab mind elus edasi. Igas isiklikus hädas nähakse välist sekkumist ja isiklik vastutus oma tuleviku ees on maha võetud. Teine grupp on valgel hobusel printsi ootajad, kes oma kõrgendatud enesehinnangut ja täitumata lootusi õigustavad feminismilt ( sic! ) tuge otsides. Kolmas grupp on lahutatud naised, kes kaljukindlalt usuvad, et mehed on nende nooruse närtsitanud ja seepärast peavad tasuma kõik ühiselt karmavõlga. Neljas grupp on sellised kes sõimavad peeglit, sest lõust ei saa olla viltu. Mis neid kõiki ühendab on feminism. Nii nad väidavad. Mis on feminism nad kahjuks ei mäleta, kuid kohe-kohe tuleb meelde või võetakse hoiak – kuidas sa võis seda m i n u l t küsida.
Seepärast teengi väikese ekskursi läbi feminismimaailma nagu tsooru sellest aru saab.
Võime endid lugeda puu otsast tulnuteks, kuid võime loota ka Jumalikule sekkumisele. Miks ma käsitlen Inimest Jumaliku subjektina. Vatt seepärast, et meie nähtav ajalugu nii 5000 aastat on 5 inimest põlvkonnas arvestuste kohaselt vaid 250 inimese pikkune ahel. Nii väike hulk ei innusta papa Darwini järele õhkama. Kas tõesti 300 põlve enne mind ja sind elas puu otsas või sõi mulda. See selleksJ.
Esimene feminist ilmas oli Lilith. Lilith? Seesama Lilith, keda kabalistid kirjeldavad kui Aadama esimest naist. Naist kelle Looja lõi Aadamaga sarnaselt põrmust. Seepärast said Aadam ja Lilith võrdsed. Aadam oli aga teist meelt. Aadam tahtis magada Lilithi peal, kuid Lilith arvas, et nemad peavad magama kõrvuti – külg külje vastu. Kuna Aadam ei jätnud järele läks Lilith minema nagu ühele feministile kohane. Mis on õpetuse iva. Feministis on androgüünsust nagu Lilithis ja Aadamas enne Evat. Lõi ju Jumal, kes olemuselt samuti androgüünne nii Aadama kui ka Lilithi enda näo järgi ja samast ainest. Jumal nägi, et see mis juhtus mitte hea ei olnud ja seepärast uinutas ta Aadama unele ning valmistas Aadama seest võetud küljeluust talle uue naise. Iseenesest tähendas see androgüünse inimese lahutamiseks kaheks – meheks ja naiseks. Aadam peale Evat ei olnud enam endine. Osa tema isikust oli ära võetud. Seepärast ei ole Piibli sõnum, mitte triviaalne naine peab mehe all olema vaid naine ja mees on koos inimene, aga mitte eraldi igaüks inimesed. Naine ja mees on pool inimest. Üks parem ja teine vasak pool.
Ka prohvet Muhamed on ütelnud “Naine on inimese teine pool”. Nii tulebki seda mõista.
Peatudes korraks Piibli naistel tuleb esimesena meelde Ruth. Ruth, kelle nimi peaks olema tuttav kõigile Eesti feministidele, kes kahjuks ei oska pahatihti ütelda, et miks on Ruth Piiblis oluline. Vaat seepärast, et perekondlikke traditsioone arvestav Moabimaa naine jäi perekonnale truuks ka peale lastetut lesestumist ning ta andis teisele rahvale ( juudarahvale ) oma kombelise käitumisega võimaluse säilitada kuningliku suguvõsa katkevat ketti. Lastetu üksiku vana mehe Boaze kaudu sai Ruthist Kuningas Taaveti vanavanaema, keda austati kuningliku aujärje kõrval olema. Selline meel ei ole tänapäeva feministi meel.
Teine naine Piiblist on Jephtha tütar. Jephtha jäi pika palumise peale nõusse Juudamaa eest sõtta minema ja palus seepärast Jahve käest relvadele õnnistust. Jahve andis selle tingimusel, et Jephtha ohverdaks peale sõjakäiku esimese, kes talle kodus vastu tuleb. Mees nõustus ja lõi efraimiite koleda jõuga. 42 000 vainlast kaotas elu. Peale taplust tuli Jephthale esimesena vastu tantsiv ja tamburiini põristav tema ainus tütar. Kui tütar kuulis isa tõotusest palus ta ainult kahte nädalat oma kaotamata süütuse taganutmiseks ning aja möödudes läks vabatahtlikult tuleohvriks Jahvele. Kas tänapäeva feministid saaks sellest aru?
Vahest kõige kõmulisem kristlusega seotud feministlik juhtum on seotud Paavst Joani ( John VIII ) lugu. Paavst Joan oli nimelt inglanna, kes armus Benedicti munka, kellega ta rändas Ateenasse. Kõik teadsid neid kui mehi. Peale armastatu surma sai Joanist ( ikka mehe nime varus ) kardinal ning hiljem ka paavst. Asi tuli ilmsiks ühe püha protsessiooni käigus mööda Via Sacrat ( mida hilisemad paavstid on vältinud ), kus paavst äkki sünnitas ja sünnituse käigus suri ( küll on kinnitatud, et seda surma kivide viskamisega kiirendati ). Selle järel on paavstiks saamise üks eeltingimusi nn. Toolikatse, kus paavstikandidaat istub auguga toolile ja riputab august läbi tõenduse, et ta on mees.
Miks ikkagi on oluline, et paavst oleks mees. Eks Joani näide ole ilmekas vastus. Paavst vannub tsölibaati nagu iga teine katoliiklik kirikutegelane. Kui mees patustab on seda suhteliselt lihtne varjata, kuid naise patt paistab välja. Paavst peab olema patuta. Vähemalt formaalselt.
Soovimata raisata lugeja aega ning serverimahtu ülevaatega feminismist tänapäeval ja kirikust eraldi lõpetan selleks korraks. Vahest kunagi hiljem tuleb juttu ka eilsel õhtul üles tõusnud muudel feminismiteemadel.
