Link kopeeritud!
NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki "Sobimatu"!
Järjesta: Vanemad Uuemad Parimad
05.08.2018 13:53
Teaduse eesmärk on ikkagi ennekõike luua uusi teadmisi, uurida reaalset maailma, avastada tundmatut jne. Osa nendest uutest teadmistest on kohe praktiliselt kasulikud, kuid enamus muutuvad kasulikuks kas kunagi kauges tulevikus või jäävad alatiseks lihtsalt huvitavatesks infokildudeks mis kunagi mingit praktilist rakendust ei leia.

Juba tehtud teadustöö praktiline rakendamine on hoopis teine teema, see ei ole enam teadustöö iseenesest. Kas te teate kui palju juba tehtud ja praktiliselt rakendatavat teadustööd lihtsalt istub ja ootab oma aega, et keegi teeks ära inseneritöö ja võtaks selle reaalselt kasutusse? See on ausaltöelda fantastika.
05.08.2018 20:02
TUBLI! Teema on ülioluline, sest see määrab paljuski Eesti jätkusuutlikuse. Olen püüdnud paarikümnel aastal kaasa mõelda ja sellesuunalisi lahendusi pakkuda („Lootust on – vanker ei ole päris kraavis”. Eesti hariduse ja teaduse arenduskont-septsiooni täiustamise võimalikkusest. Tallinna Ülikoolid. 2000. lk 14 … 23; „Jätkusuutliku Eesti arengustrateegia“. AKADEEMIA 3/2016. lk. 490 … 516; Paide Arvamusfestival 2015 „Jätkusuutlik Eesti“) edutult. Järgnev lõik on AKADEEMIA 3/2016, lk.499: „Kõrghariduse ja teaduse osas on vaja põhimõttelist otsust, kas väikeriigis Eestis on otstarbekas viljeleda kõrgharidusega nõrgalt seotud, kuid rahaliselt väga suuremahulisi alus-uuringuid, mille põhiväljundiks on publikatsioonid. Alusuuringu alal välisturgu omav ettevõte Eestis reeglina puudub. Teadustulemusel põhinev toode, mida ostetakse ka välismaal, on harv erand. Kui sellist toodet märkab mingi sama valdkonna välismaine suurfirma, ostab ta tõenäoliselt selle koos oskusteabega üles summa eest, mis autoritele tundub piisavalt suur. See summa on aga väga palju väiksem toote väljatöötamiseks tegelikult kulutatust. Parimal juhul jääb toote valmistamine suurfirma uude Eesti allüksusesse, kus meeskond säilib, vahetub vaid juhtkond. Töö jääb Eestisse, kasum liigub välja.
Välismaal on tehnika ja tehnoloogia vallas tavaks, et need uurimistöö tulemused, mis äriliselt lootustandvad ei ole, publitseeritakse, st muudetakse avalikuks. Kõik lootustandvad tulemused salastatakse. Kõrgtehnoloogiaalane oskusteave on rahvuslik rikkus ja seda laiali ei jagata.
Pikemas perspektiivis saab haridus ja teadussüsteemi rahastamine tugineda vaid sellisel Eesti toodangul, kaubal või teenusel, millele leidub ostujõuline tarbija. Abstraktselt mõeldes on rahastamisprobleemi lahendamiseks tarvis niisugust rahatrükimasinat, mis ei tekita inflatsiooni – seega robotit, mis pidevalt toodab turul vajaminevat kõrgtehnoloogilist toodet, kaupa või teenust. Kui me suudame koolitada spetsialiste, kes on võimelised saavutama mõttelise robotiga samaväärse tulemuse – inflatsioonivaba raha tekitamise –, on riigil piisavalt raha toimimiseks, igapäevaelu edendamiseks ja ka hariduse ja teaduse rahastamiseks. Siis on võimalik eraldada küllaldaselt raha ka inimelu kvaliteedi seisukohast väga tähtsatele haridusvaldkondadele, nagu reaal , sotsiaal- ja humanitaarharidus. Kui me aga anname reaal , sotsiaal ja humanitaarharidusele, eriti kaunitele kunstidele, hariduse põhiprioriteedid (luues enamiku õppekohti just nende tarbeks), saavad meie riigi kodanikest küll kõrgesti haritud inimesed, kuid väga suure tõenäosusega jääb riik hätta inflatsioonivaba rahatrükiga – raha ei jätku ei igapäevaeluks, riigikassasse ega ka haridussüsteemi pikaajaliseks rahastamiseks. Jaan.Jarvik@ttu.ee
Jäta kommentaar
Oled sisse logimist nõudvas kommentaariumis, anonüümseks kommenteerimiseks vajuta siia
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega