Vanaselja mõte, et riikliku regulatsiooni kärpimine suurendab töötajate vabadust, näib tuginevat kahele eeldusele. Esiteks: töötaja ja tööandja on tööturul võrdsed, mistõttu neid peab käsitlema võrdsete partneritena. Teiseks: töösuhete reguleerimine nõrgendab töötaja positsiooni. („Riik, mis sunnib tööandjat töötajal hommikul ninaaluse puhtaks pühkima ja kättpidi töömasina taha talutama, eeldab töötajast halvimat.”)