Tudengiks hobi korras
Eesti ülikoolide keskne valupunkt paistab selgelt silma: tudengid töötavad, selmet õppida. Suur osa tudengeist mitte ei tööta õppimise kõrvalt või ei käi tarvilikul osakoormusega praktikal, vaid on esmajärjekorras tavalised täiskohaga töötajad ja alles seejärel tudengid. Ironiseerides võiks isegi öelda, et tudengid ollakse vaid hobi korras. Nõnda ei pühenduta õppimisele kaugeltki määral, mida korralik haridus eeldaks.
Olukorra võtab kokku üks vana banaalne anekdoot, kus hooldeasutust väisas komisjon ning juhtus uurima, kuidas selle asukad hiljuti rajatud basseiniga rahul on. Selgus, et ujuti hoolega ja harjutati muu hulgas vettehüppeid. Ainus palve oli võimaluse korral ka vesi basseini lasta.
Eesti kõrgharidus on samas seisus: kallid auditooriumid ja õppejõud (loe: bassein) on olemas, kuid õppetöö toimub vaid ulatuses, milles tudengid ise on võimelised endale aega ostma (loe: tooma vee ise ämbriga kaasa). Niisiis, me ehitasime basseini, aga piisavat kogust vett sisse lasta ei raatsi. Samal ajal usume, et neis tingimustes õpitakse ujuma.
Tudengid justkui õpivad, kuid tegelikult käivad nad täiskohaga tööl. See avaldub eriti teravalt magistritasemel. Tulemuseks on üldine õhtuülikooli formaat, sest ülikoolid on olnud sunnitud töölkäimise faktiga kohanema.
Ei kõlba tööturule
Tudengite töölkäimise kõrval saab rääkida veel teisestki hariduse kvaliteeti pärssivast nähtuseks. Selleks on populaarsete erialade ülerahvastatus, mis avaldub eriti teravalt bakalaureusetasemel. Miks on see nii läinud? Üleüldises thatcherliku vabaduse ja turu samastamise tuhinas kehtestati ka kõrghariduses turg, mis on kaasa toonud kvantiteedi prevaleerimise kvaliteedi ees. Konkreetsemalt võib turu taunitavat mõju aduda vähemalt kolmes aspektis. Esiteks, kuna raha liigub koos peaga (tegemata võimekusel vahet), siis ülikoolid ei suuda kitsastes eelarvetingimustes lisarahast ära öelda. Siit johtub üks ülikoolide ja eriti mõnede erialade massistumise põhjusi: tasulisi tudengeid võetakse vastu liigagi palju. Teiseks, kuna tudengite elamiskulud on jäetud nende endi õlule, siis kaugõppe vorm on järjest enam levinud. Kolmandaks – ka need tudengid, kes õpivad nn riigieelarvelisel kohal, peavad elamiskulude katmiseks pahatihti täisajaga tööl käima. Kahel viimasel juhul käsitletakse kõrgharidust isikliku investeeringuna, mille potentsiaalne õppija peab vähemasti elamiskulude osas ise katma. Tõotab ju haridus tulu tulevikus. Kuigi see printsiip tundub olevat lihtne ja õiglane, on selle alusel kujunenud süsteemi tagajärjed kõrghariduse sisule negatiivsed.
Keskpärane võit
Üks turuloogikaga seotud probleeme peegeldub 3 + 2 süsteemi toimimises. Iseenesest pole 3 + 2 süsteemi mõte õppida kolm, hoopis viis aastat. Paraku katkestavad paljud haridustee, lisaks jäävad liiga paljud bakalaureuseõppe lõpetanud edasise hariduseta. Miks on nii palju katkestajaid ja neid, kes magistrantuuris ei jätka? Ülikoolidel tasub (sic!) lihtsalt bakalaureuseastmesse võtta vastu kõik, kellelt akadeemilist kaelakandmist vähegi eeldada võiks. Ja seda tingimustes, kus paljud vastuvõetud käivad tööl või siis peavad hakkama stuudiumi keskel tööl käima. Siit tuleneb halvas mõttes massiülikool ja selle keskpärastuv tase. Kuid tulenevad ilmselt teisedki hädad.
Kuna bakalaureuseharidus pole eneseküllane, vaid eeldab jätku magistrantuuris, siis on see enamasti kujundatud üldisema akadeemilise suunitlusega. Ja just seetõttu ei kanna end tööturule bakalaureustena müütama minejad vajalikku kvaliteeti. Võib arvata, et just see probleem on leidnud väljenduse tööandjate nendes hinnangutes, mis väidavad kõrghariduse olevat liialt vähe praktilise.
Oskus vaadata kõrvalt
Ka ülikoolid ise on kohanenud sellega, et isegi nende parimad üliõpilased käivad tööl. Neis tingimustes ei saa tudengilt nõuda sellisel määral iseseisvat tööd, nagu see hea tava järgi tuleks.
Kuigi head tudengid on ka tööl käies edukamad, pole ülikooli mõte mõõta tulemusi suhtelisel, st absoluutses mõttes paratamatult kesisemal skaalal. Ülikooli mõte, niivõrd kui seda ühte lausesse üldse paslik on kokku võtta, on lisaks mingil määral mõõdetavatele teadmistele anda oskus nende teadmiste väärtuse ja kehtivuse üle iseseisvalt arutleda. Oskust astuda justkui kõrvaltvaataja positsiooni, et näha muu hulgas ka neid eeldusi, millele me igapäevane ehk praktiline maailm tugineb. Just selles peitub ülikooli tõeline lisaväärtus – võimalus igapäevast elu uueks ja paremaks luua. Nii nagu muid keerulisemaid oskusi, ei saa sedagi hästi omandada päevatöö kõrvalt, seda ei saa abstraktsena „ära” õppida, see eeldab tõsist pühendumist, nagu ka mõningast võimalust „aega maha võtta”.
Nii tundubki olevat õigustatud kutsuda Eestit „tasulise kõrgharimatuse” maaks. Oluline osa õppimise jaoks tarvilikest tuludest tuleb paljudel (ka praegustel „tasuta” riigieelarvelistel) tudengeil ise teenida. Osakoormusega töökohad leevendaksid seda probleemi, kuid kahjuks pole need Eestis piisavalt levinud.
Ning kuna tudengid peavad elamiskulude eest ise tasuma, on Eesti kõrgharidus – vaatamata ühiskonna panustele – selles mõttes ikkagi tasuline. Just see olukord sunnib tudengid õppimise asemel tööle, mille tulemuseks on „kõrgharimatus” (tõsi, see hinnang ei ole siiski absoluutne). Ülikoolid on oludele vähem või rohkem vastu tulnud, teinud paratamatuid kompromisse, ohverdades kvaliteedi kättesaadavuse nimel. Süüdlasi otsimata võib seda olukorda ehk nimetada süsteemi veaks.
Tundub, et haridusministri Jaak Aaviksoo käivitatud haridusreformis kipub ülaltoodud fookus hägustuma. Uut vormi on kõrgharidusel aga vaja just selleks, et selle sisu saaks taas elule ärgata ja olla kättesaadav kõigile andekaile. Seega, tegevustoetuse idee, mille üks eesmärk on vähendada ülikoolide sõltuvust tudengite arvust, ei saa hakata tööle ilma reaalset toimetulekut võimaldavate õppetoetuste abita. Pigem võib poolik reform hariduse kättesaadavust vähendada ja „tasulisuse” aspekti veelgi enam rõhutada.
Tee, mis lõpeb enne sihti
Kui ühiskonnal õppetoetusteks piisavalt tahtmist või ressurssi ei jagu, siis on mõistlikuks alternatiiviks väiksemat avalikku panustamist nõudvad uut tüüpi sooduslaenud, mida selle võtja peaks tagasi maksma alles korraliku sissetuleku tekkides (praegu saavad tudengid aastas õppelaenu 1917 eurot ja summa tuleb kõigil täies ulatuses tagasi maksta, Ploomi kirjeldatud süsteem kehtib mitmetes teistes maades − toim). Tarbimislaen ei ole vaesematest peredest pärit noortele vastuvõetav. Majanduskeeles võiks öelda, et ühiskond või tudengid ühiskonna toel peavad kvaliteetse hariduse omandamiseks „aega ostma”. Tõsi, see võib tunduda ettepanekuna meie nappi raha ilusa elu ja õlle peale raisata.
Paradoksaalsel kombel toimub aga raiskamine just praegu, kus me ülikoolid ja õppejõud palkame, aga üliõpilasel õppida ei võimalda. Raha on raisatud, kui see viimane vajalik investeering tegemata jäetakse. Mis mõtet on ehitada tee, mis lõpeb enne sihtpunkti?
Käesolevat kirjatükki sundis ette võtma tõdemus, et sellised „ilma veeta basseini” tüüpi lahendused on kahjuks Eestile omased. Õpetajate palgad on kurioosne näide, kus niigi kesine palk tuleb jagada pooleteisekordseks paisunud reaalse töökoormusega. Kesine on lugu ka kaitseväelaste ja päästjate palkadega. Sellised lahendused torkavad silma tervishoius, kus näiteks taastusravi puudulik maht ja kättesaadavus kahandavad kulukate operatsioonide väärtust. Aga niisamuti ka regionaalpoliitikas, kus ei leita teinekord toetust, et buss mõistlikus ulatuses kaks korda päevas käiks.
Näib, et kõrghariduses siiski tahetakse üks selline puudus parandada. Et lahendus mõistlik tuleks, tasuks ülikoolielu kitsaskohti (sh tudengite reaalset toimetulekut, toetuste vajaduse varieeruvust, nende suurust ja liike) enne reformi elluviimist terviklikult uurida. Sõltumata reformi tehnilisest lahendusest võib sõnastada kaks selle edukuse kriteeriumit: kõigile võimekaile peab tee ülikooli jääma avatuks ja üliõpilastel peab olema võimalus stuudiumi jooksul end haridusele pühendada.
