Tulevikuennustajad soovitavad kallist sooja ja elektrit
Artiklis "Laevad olgu puust ja elekter põlevkivist" (EPL, 30.10.) ironiseerib Marek Strandberg põlevkivienergeetika tuleviku ja arendajate üle. Peab tunnistama, et ta teeb seda nauditavalt – endalgi mõnus lugeda. Samas toimub selle mõnusa stiili varjus üsna osav manipuleerimine nende lugejatega, kelle teadmised energeetikast on pinnapealsed.
Ühe huvitavama loogilise keerdkäigu teeb Marek Strandberg siis, kui ta peab võrreldes arenenud riikidega Eesti rahvusliku kogutoodangu ühe ühiku kohta ligi viis korda suurema energiakulu põhjuseks suuri kulutusi elektri-energia tootmiseks–edasikandmiseks. Ehk teisisõnu, elektrit kulub rohkem sellepärast, et see on kallis.
Ei tahaks uskuda, et just Eesti inimesed kipuvad rohkem tarvitama seda, mis on kehv ja kallis. Pigem on asi selles, et energia säästliku kasutamise harjumus pole veel valdav ja selleks pole ka arenenud riikidele omaseid tingimusi (kehvavõitu hooned ja seadmed, vähe vahendeid jne) ning ilmselt ei avalda ka hind veel alati piisavalt tugevat survet.
Pärast sellist "loogikat" pole enam mingi kunst võrrelda poliitikut porgandiga. Poliitikud on üldse üks väärt inimtüüpkond. Kes see muu ikka vastutab selle eest, et päike ei paista õigel ja vihma sajab valel ajal ning tuul puhub vastu.
Marek Strandberg teab sama hästi kui mina, et protsessid toimuvad ajas ja nõuavad ressursse. Need muudatused, milleks ta oma artiklis meid agiteerib, on Eesti jaoks väga suured. Järelikult nõuavad need ka pikka aega ja/või väga palju vahendeid.
Tuule- ja päikeseenergia on ebakindel
Strandberg ja teised tulevikuennustajate vennaskonna liikmed, olge head inimesed ning ärge varjake neid ressursse, öelge, kus nad on! Öelge, kus on need inimesed, kes kohe homme on valmis alustama laiaulatuslikku innovatsiooniprotsessi üle kogu Eesti. Öelge, kus on need inimesed, kes lasevad päikesel kogu aeg paista, tuulel kogu aeg puhuda ja vetel kõrgetelt mägedelt alla voolata, et päikesepatareid, tuule- ja vesiveskid saaksid meile hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni ilma katkestusteta elektrit toota. Või öelge vähemalt, kus on need inimesed, kes on valmis usinalt puitu ja muud biomassi kokku kandma ning kogu elektri-energia tootmisest üle jääva soojuse ära tarvitama, et elektri tootmine väga kalliks ei läheks.
Jah, kõik see, millest Strandberg kirjutab, on juba praegu tehnoloogiliselt võimalik. Jääb ainult küsida, miks arenenud riigid nii ei tee? Põhjus on vägagi proosaline – neil ei jätku raha. On teinegi oluline põhjus – tuule- ja päikeseenergia ei taga varustuskindlust ja ainult neile tuginemine ohustab julge-olekut.
Ka Taanil, keda paljud tuuleenergia eest võitlejad aeg-ajalt eeskujuks toovad ja võtavad, on õnnestunud alles 20-aastase kuluka tegevusega jõuda niikaugele, et tuuliste ilmadega suudab ta tuuleveskite abil rahuldada umbes kuuendiku Taani elektritarbest. Üle-jäänud osas ning tuulevaiksetel päevadel tuleb ka neil vaatamata süsihappegaasi eraldumisele põletada kivisütt või looduslikku gaasi või importida elektrit. Eesti, muuseas, on oma rahvusvahelised kohustused süsihappekoguse piiramisel kuhjaga täitnud.
Viimasel nädalal on keskkonnakaitse püha eesmärgi nimel teinud etteheiteid majandusministrile tema järeleandlikkuse kohta Narva Elektrijaamade võimalikule investorile keskkonna arvel. Isegi majandusleht Äripäev on oma juhtkirjas avaldanud seisukoha, et tootmisele ei tohi keskkonna arvel mööndusi teha. Olen nõus, lisaksin siia juurde veel, et tootmisele ei tohiks siis mööndusi teha ka sotsiaalse kindlustunde (töökohad), varustuskindluse (reservvõimsused) ja julgeoleku arvel (siseturu vajaduste täielik rahuldamine), sest kõik see on ühiskonnale oluline.
Tõstad saastetasu, tõstad järsult elektri hinda
Mul on keskkonnakaitsjatele ettepanek rääkida oma ettepanekutest tarbijale arusaadavas keeles. Seega tuleks Eesti Rohelise Liikumise koordinaatoril Peep Mardistel öelda, et ta toetab ettepanekut tõsta kõrgemate saastetasude kehtestamisega 1 kWh elektri hinda täiendavalt 2 senti järgmisel aastal, 5 senti aastal 2005, 12 senti aastal 2010 ja 30 senti aastal 2015. Siis saaks majandusministrile ette heita seda, et ta soovib hinna aeglasemat kasvu.
Põlevkivienergeetikasse eitava või iroonilise suhtumise kogu iroonia peitubki Marek Strandbergi artikli lõpusoovis: Kallist sooja ja elektrit siis! Just tema artiklis ja mujal esitatud ettepanekute kohesel teostamisel nii juhtubki.
