Erakorralises kirurgias kehtib seaduspärasus, et kaks ilma kolmandata ei jää. See tähendab, et kui haigemajja satub kaks harva esineva haiguse või traumaga haiget, siis ilmtingimata on oodata ka kolmandat. Paistab, et Riigikogus on olemas sama reegel, sest laekus kolmas, lastega peredele tulumaksusoodustusi pakkuv seaduseelnõu arenguparteilaselt Maido Pajolt. Arenguparteilaste eelnõu on äärmiselt radikaalne, lubades lastega peredele alates kolmandast lapsest täieliku tulumaksuvabastuse ning kahe lapsega peredele üksikisiku tulumaksu määraks 13 protsenti. Samas tuleks Arengupartei arvates lastetoetusi vähendada umbes 1 miljardi krooni võrra. Koonderakonna ja Isamaaliidu eelnõude kohaselt suureneks tulumaksuvaba kuumiinimum 500 krooni laste arvule vastav arv korda.
Keda tahab Arengupartei toetada? Leibkonnauuringud on näidanud, et umbes 11 protsendile lastest ei laiene tulumaksusoodustus, kuna nende peredel puudub tulumaksuga maksustatav tulu või on see liiga väike. Kas riik saab keelduda tudengite, üksikvanemate ja ajateenijate laste abistamisest?
Kui uus ilmakodanik sünnib peresse, kus on kaks kooliskäivat last ja ema jääb vastsündinuga koju, tuleb aastas lastetoetusena perele lisaks 2250 krooni sünnitoetust. Lisaks 1800+2700+3600 krooni toetust kolmele lapsele, 900 krooni koolitoetust vanematele lastele ja 3600 krooni ülalpidamistoetust emale. Kokku teeb see kolmelapselise pere puhul 14 850 krooni.
Kui asendada see summa tulumaksuvabastusega, siis peaks pereisa teenima 63 115 krooni aastas, et saada tulumaksusoodustusena sama palju raha kui praegu pere lastetoetusena.
Sõbrad arenguparteilased, nii jõukatesse peredesse ei sünni kolmandat last! Lapsed sünnivad sinna, kus pere sissetulek on hulga väiksem. See, et tahate toetada üle keskmise sissetulekuga peresid, on väga kena, kuid palun ärge kirjutage seaduseelnõu seletuskirjas, et eelnõu on suunatud demograafilise olukorra parandamisele, sest suuremate perede olukord teie eelnõu kohaselt halveneb.
Sotsiaalpoliitikas on kuldreegel – lapsi ei õnnestu kokku osta. See tähendab, et lastetoetuse suurusest ja jagamise metoodikast ei sõltu sündide arv ühiskonnas. Ükski arukas inimene (aga nendelt me ju lapsi ootame) ei raja pere planeerimist lastetoetustele, vaid asub lapsi soetama alles siis, kui on omandanud erihariduse ja leidnud töökoha.
Eelmisel aastal sündis enam kui pool lastest väljaspool registreeritud abielu ning ainult 36% väljaspool abielu sündinutest oli isa tuvastatud. Üle kolmandiku lastest elab lahutatud peredes, umbes kolmandik neist ei saa regulaarselt alimente või saab seda väiksemalt tulult, kui isa tegelikult teenib. Kehtestame nüüd nendele isadele maksusoodustuse. Kas on mingi trikk, kuidas armsad arenguparteilased tagavad, et see raha lapseni jõuab?
Ühena vähestest riikidest rakendab maksusoodustusi lastega peredele USA, olenevalt osariigist on see umbes 3000 dollarit maksuvaba tulu lapse kohta aastas. Kuna USA-s puudub lastetoetuste süsteem, siis asendab maksusoodustus seda. Mujalt maailmast pole teada ühtegi juhtu, kus riik oleks ühitanud lastetoetused ja maksusoodustused.
Üks põhjus, miks maksusoodustust ei rakendata, on sotsiaalpsühholoogiline. Inimesed ei tunneta maksusoodustust kui toetust, kuigi nende nominaalne tulu suureneb. Eriti ei tunnetata seda siis, kui tulu tekib kord aastas, pärast tuludeklaratsiooni esitamist.
Praegu kehtib Eestis universaalne lastetoetuste maksmise süsteem. Toetust saavad kõik lapsed vastavalt Euroopas levinud seisukohale, mille järgi peretoetus ei pea põhinema mitte vajadusel, vaid lastega pere staatusel.
Kõikides Euroopa Liidu riikides makstakse lastetoetusi kõigile lastele, sõltumata pere sissetulekust. Erand on vaid Prantsusmaa, kus alates 1998. aastast makstakse ühe lapsega perele toetust sõltuvalt sissetulekust, kuid selle erandi eesmärk on hoopis vältida toetuse maksmist toime tulevale perele.
Nii kurb kui Arengupartei eelnõu autoritel seda tunnistada pole, on Eestis lastetoetuste osa sisemajanduse kogutoodangus üks suuremaid maailmas, lähenedes kahele protsendile. Lisaks kehtivad muud rahalised ja mitterahalised soodustused.
Veendunud otsetoetuste pooldajana leian, et 1999. aasta riigieelarves tuleb suurendada esimese lapse sünnitoetust 6000 kroonini, ülalpidamistoetust kuni kaheaastase lapsega kodus olevale emale 1200 kroonini ning viia sisse igakuine 75-kroonine koolitoetus. Selleks kõigeks kulub lisaks ainult umbes 204 miljonit krooni, mida saaks meie toretsevast eelarvest üsna kergesti kokku hoida.
Maksusoodustused pigem suurendavad ebavõrdsust lastega perede vahel ja see ei saa olla ometi meie eesmärk.
P.S. Tänan Arvo Kuddot heade nõuannete eest.
