Tunne Kelam: EL küberjulgeolek – kas vaid sõnad paberil?
Vaadates viimase viie aasta arenguid EL sihtides ja tegevustes, võib kahtluseta öelda, et küber- ja digiteemadest on saanud oluline prioriteet. See on valdkond, millega Brüsseli ametkonnas tahetakse tegeleda ja tingimata kuidagi suhestuda. Paraku on sõnad selles valdkonnas seni olnud tegudest suuremad ning paljud vajalikud algatused eksisteerivad vaid paberil. Kui sedagi.
Sõltuvus e-lahendustest aina suureneb ning sellega koos ka riskid, mis nendega kaasas käivad. Alustades igaühe personaalse küberruumi - arvutid, telefonid, kasutatavad teenused - turvalisusest kuni kübersõjaks valmisolekuni välja. Kuid eesliited „küber-" ja „digi-" ei tähenda ammu enam ainult IT-mehi ja programmeerijaid, ülisalajasi infolahinguid või superandmebaasides müttavaid analüütikuid.
See on valdkond, millega igaüks meist mingil moel kokku puutub. See on küsimus, kuidas me kasutame oma nutitelefone või arvuteid, kuidas on kaitstud meie terviseandmed digiloos või milliseid jälgi jätavad maha meie lapsed iga päev netis surfates. See on uus normaalsus ning meie sõltuvus digitehnoloogiast ja -teenustest on üha suurenev.
See eeldab ka vajalikke arenguid ja algatusi, et tagada turvalisus ja julgeolek selles küberruumis. Euroopa Liit on vähemalt paberil selle jaoks palju teinud. Meil on ELi küberjulgeoleku strateegia, küberkaitse raamistik, 20 rahvuslikku küberjulgeoleku strateegiat, uus Euroopa julgeolekuagenda ning veel mitmeid dokumente, mis seda valdkonda ühel või teisel moel reguleerida ja arendada püüavad. Kahjuks ei ole veel kokkuleppele jõutud info- ja võrguturbe seadusandluses, mis kohustaks eriti eraettevõtteid, aga ka liikmesriike tõstma oluliselt oma küberjulgeoleku taset.
Samas tuleb tunnistada valusat tõde - vaatamata neile tähtsatele strateegilistele dokumentidele ei ole EL üldine küberkaitsevõime praktikas vajalikul tasemel, eriti arvestades üha süvenevaid ja ka uusi küberjulgeoleku ohte. Omaette kõnekas on fakt, et kõigi tunnuste järgi on EL oma küberjulgeoleku ning küberkaitse võimelt üha enam USAst maha jäämas, mida näitab ka asjaolu, et äsja valminud USA küberstrateegias on koostöö Euroopa marginaalsel kohal.
Euroliit on suur laev, mille pööramine ei ole kerge, kuid ilma konkreetseid samme astumata ei ole võimalik võtta kurss digi- ja küberlipulaevaks saamiseks, mis tegelikult on EL eesmärk. Alustada tuleks valdkonna rahastamisest ning viia sisse konkreetsed küberturvalisuse eelarveread EL ametkondades ja poliitikates. Muidu jäämegi rääkima sellest, kuidas tuleb „suurendada koostööd" eri asutuste ja poliitikate vahel jne. Ilus jutt küll, kuid praktikas on sellest vähe abi.
EL kübervõimekus oleneb suuresti ka liikmesriikide valmisolekust. Kahjuks on mõned riigid siin nii digilahenduste kui küberjulgeoleku arendamisel teistest üksjagu maha jäänud. Alustuseks tuleb neis liikmesriikides, kus veel ei ole küberstrateegiaid, need kiiremas korras vastu võtta. See viiks tegudele ja looks usaldusbaasi paremale koostööle ka EL tasandil.
