Link kopeeritud!

Tunnete kiituseks

 (358)
Tartu linnavolikogu erakorraline istung
Tartu linnavolikogu erakorraline istungFoto: Argo Ingver

Tartule pähe määritava tselluloositehase tõttu on hakatud kõnelema, et otsuseid ei tohiks kunagi langetada tunnetest lähtudes. Tuleb teha uuringud, ainult neid võib usaldada!

Huvitav, mis neil tunnetel siis viga on? Kusjuures tselluloositehase puhul pole tegemist kaugeltki ainult ebamäärase ja seletamatu vastumeelsusega – seda, et Emajõe vee ja Tartu õhu kvaliteet kannatab, on kinnitanud mitu teadlast. Aga isegi kui tegemist oleks ainuüksi ületamatu vastikustundega, on seegi piisav põhjus, et tehas rajamata jääks. Miks peaksid tartlased elama millegagi, millega nad ei taha koos elada?

Kujutame ette mitmetoalist korterit, kus elab õnnelik perekond. Ühtäkki ilmub nende ukse taha keegi ülemus, kes teatab, et kõrgemal pool on otsustatud ühte tuppa pesumaja rajada. Perekond on loomulikult vastu, nad ei soovi oma korterisse midagi säärast. Aga ülemus ütleb: „Ärge otsustage tunnete põhjal! Uuringud näitavad, et pesumaja ei sega teie elu vähimalgi määral. Pesu hakatakse pesema öösel, kui te magate. Pealegi on teil suur korter, seda ühte tuba te peaaegu ei kasutagi, seega on igati praktiline leida sellele mingi muu rakendus. Ärge muretsege, pesumaja töötab vaikselt, ei haise. Pealegi on see ju igati tarvilik ja tulutoov asutus. Mõelge peaga. Mis teil saab selle vastu olla, et ühes teie toas töötab öösiti pesumaja? See ei sega teil ju teises toas ilusat und nägemast!”

Meile lihtsalt ei meeldi see, vastab perekond. Ja ongi kõik. Nõukogude ajal topiti inimeste vastuseisust hoolimata nende korteritesse madruseid ja punaarmeelasi, tänapäeval oleks justkui loomulik kohaliku rahva soovidega arvestada. Kui nad tunnevad end tselluloositehase naabrusest häirituna, on see piisav põhjus, et plaan katki jätta.

Tehas on lihtsalt äri. Selle nimel, et mingid inimesed saaksid tselluloosi tootmisega raha teenida, ei pea linnatäis rahvast kannatama.

Muidugi on olemas avalikud huvid. Riigile strateegiliselt tähtsaid objekte ei saa nihutada sinna, kus need kellelgi ees ei ole. Aga tehas on lihtsalt äri. Selle nimel, et mingid inimesed saaksid tselluloosi tootmisega raha teenida, ei pea linnatäis rahvast kannatama.

Tegelikult me ju teemegi oma kõige tähtsamad otsused enamjaolt tunnete põhjal. Elukaaslast ja südamesõpra valides ei korralda me ju uuringuid, vaid otsustame tunde põhjal: see inimene ei meeldi, see meeldib, aga seda suisa armastame. Ka parlamenti valime suuresti tunnetest tõukudes. Meie hääle saab inimene, kes meile meeldib ja räägib „õiget juttu”. Kusjuures see „õige jutt” tähendab väiteid, millega me oma südames nõustume, mitte mingit abstraktset ja uuringutega kontrollitud tõde. Seega on täiesti loomulik, kui saadikud, kes on saanud oma ametikoha tänu positiivsetele tunnetele, mida nad meis äratasid, esindavad ka edaspidi valijate soove ja tundmusi. Tõsi, vahel on tarvis teha ka valusaid ja ebapopulaarseid otsuseid – aga neidki tehakse tihtipeale emotsioonide mõjul, sest tuntakse, et teisiti lihtsalt enam ei saa. Ei usu, et näiteks Laari valitsus tegutses omal ajal oma sisetunde vastu.

Aga kas keegi võib tõepoolest oma südames tunda, et tselluloositehase Emajõe äärde ehitamine on õige asi? Kasulik – jah, kellelegi kindlasti. Aga õige kindlasti mitte.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare