Vaid viis kuud tagasi oli Osama bin Laden elus, Hosni Mubarak hoidis tugeva kontrolli all Egiptust ja Zine el-Abidine Ben Ali juhtis raudse käega Tuneesiat. Tänaseks on üle terve selle regiooni levinud mässumeelsus ja toimunud poliitilised muutused. Me oleme näinud brutaalseid protestiavalduste mahasurumisi Jeemenis ja Süürias, oleme näinud sõjaväge marssimas Bahraini, jälginud jätkuvat sõda Liibüas.
„Araabia kevad“ peaks Euroopa tähelepanu suunama seni enamaltjaolt ignoreeritud teemale: tulu, missugust kasu võiks tuua Türgi täieõiguslikuks Euroopa Liidu liikmesriigiks olemisest. Arvestades hetkeolukorda, on Türgi vastuvõtmise plussid ilmselged.
Nüüd, mil Recep Tayyip Erdoğan on uueks valitsusajaks Türgi peaministri kohale kinnitatud ning Poola koht Euroopa strateegilistes plaanides kinnitatud, on õige aeg taaskäivitada Türgi Euroopa Liitu vastuvõtmise läbirääkimised.
Võrreldes 1999. aastaga, mil Türgiga esmakordselt liitumisläbirääkimisi peeti, on Euroopa praegu palju muutunud. Euroopa on suurem ja teistsugune. Ta on läbi tegemas sügavat majanduskriisi, mis sai alguse umbes samaaegselt Lissaboni lepingu allakirjutamisega 2007. aastal. Kui leping oleks alla kirjutatud 2005. aastal nagu algselt kavandati, kehtiks see tänaseks kuus aastat ja majanduskriisist tekkinud pingeid oleks olnud kergem lahendada.
Kuid Euroopa Liit seisab alailma silmitsi probleemidega, lahendab need ja liigub edasi. Euroopa Keskpangal on tänapäeval niisugune mõjuvõim, mida keegi näites 1997. aastal ette kujutada ei osanud.
Üheks suureks väljakutseks on Euroopa Liidule migratsioon, mis on aastatega suurenenud. 2050. aastaks kahaneb Euroopa tööjõud 70 miljoni võrra. Majanduse tasakaalus hoidmiseks tuleb Euroopa Liidu piirid avada.
Ka Türgi on alates 1999. aastast palju muutunud, nii majanduslikus kui poliitilises plaanis ja muutused on suures osas tingitud kavatsusest astuda Euroopa Liitu. Kui Euroopa Liit nii ahvatlev poleks, ei oleks tänaseid muutusi ilmselt toimunud.
Majanduslikus plaanis on Türgi nüüd G-20 liige ja mängib seal olulist rolli. Poliitilises plaanis on Türgi muutunud oma regiooni liidriks ja võtab seda rolli äärmiselt tõsiselt.
Äsjatoimunud parlamendivalimiste ja uue konstitutsiooni vastuvõtmise valguses seisab Türgi epohhiloova hetke lävel. Ma olin Hispaania Konstitutsioonikomisjoni liige, kui me koostasime 1975. ja 1976. aastal pärast Franco surma Hispaania uue konstitutsiooni, nii et ma tean, mida tähendab diktaatorlikust režiimist demokraatiale üleminek ja kui oluline on see, et konstitutsiooni raamiks üksmeel.
Euroopa Liidu ja Türgi suhted algasid 1963. aastal, mil kirjutati alla koostööleping. Pärast ühinemisläbirääkimiste alustamist on tingimuseks, et Türgi täidaks tingimused 35 valdkonnas – alates põllumajandusest energiatootmiseni, keskkonnakaitsest, tööhõivest sotsiaalpoliitikast äritegevuseni. Me oleme juba täitnud 19 tingimust – vähem, kui see meile meeldiks. Kuid kokkuleppeni on jõutud vaid ühes valdkonnas ja läbirääkimiste kulg on aeglustunud. Õigupoolest ei toimunud 2010. aasta teisel poolel mitte midagi. Ma loodan, et 2011. aasta toob märgatava progressi.
Türgi ja Euroopa Liit vajavad teineteist. Euroopa liit sõltub Türgi õlitsansiidist ja Türgi majandus toetub Euroopast tulevatele turistidele ning välisinvesteeringutele.
Me vajame teineteist ka poliitiliselt. Türgi naabrid on ka meie naabrid, nende probleemid on meie probleemid.
1999. aastal ei soovinud Türgi saada Euroopa Liidu kandidaatriigiks, sest riigipead leidsid, et sinna astumise tingimused on liiga karmid. Ma olin seal kohal – rääkisin peaminister Brülent Eceviti ning President Süleyman Demireliga. Kaks päeva hiljem oli Ecevit Helsingis ja teatas avalikult, et Türgi ei soovi astuda Euroopa Liitu. Ja meie ütlesime: Türgi saab Euroopa Liidu liikmeks. Mina kirjutasin toetusavaldusele alla ja ma teeksin sama ka täna.
Praegune aeg on raske ja täis ettearvamatuid pöördeid, kuid on ka lootust. Maailm vajab seda, et Euroopa Liit ja Türgi teeksid koostöd. See ei tähenda seda, et aeg-ajalt saadakse mingi kindla probleemi lahendamise nimel kokku Sellel koostööl peaks olema hoopis sügavam tähendus. See tähendab, et Türgi tuleks Euroopa Liitu vastu võtta. See on minu unistus ja ma jätkan võitlust selle nimel, et unistus täide viia.
