Tuuli Jõesaar: Suremiseks on aega kolm aastat ja kuu?
Sotsiaalminister Taavi Rõivas ütles intervjuus Eesti Päevalehele, et eaka hooldekoduarved võiks tasuda tema korteri müümisest või väljaüürimisest. Paraku on ministri pakutud lahendus enamikus Eesti piirkondades samavõrd kasutu kui küüniline.
Minu ema on juba eakas. Ta tervis on üsna kehv. Mina olen ta ainus laps ja kui emaga midagi juhtub, on minu ja ainult minu vastutada, et ta elaks inimväärset elu. Riik vaatab lihtsalt pealt, kuigi mu ema on maksnud makse kogu oma üle 40 aasta kestnud tööelu. Kui mu emaga midagi juhtub, nii et ta peaks jääma hooldatavaks, on selge, et ajakirjanikupalga eest ma talle hooldekodukohta võimaldada ei suuda. Töölt koju jääda, et teda hooldada? Sellisel juhul peaksime ilmselt mõlemad nälga surema, sest omastehooldajate sissetulek on kõigest paarkümmend eurot.
Aga kui talitada ministri soovituse järgi? Kui võtta keskmine hooldekodu kuutasu ehk 700 eurot, lahutada sellest ema pension ehk 300 eurot, saab tulemuseks, et juurde tuleb igas kuus leida 400 eurot.
Minu emal on korter Harjumaal, Tallinnast umbes poolesaja kilomeetri kaugusel. Tema paneelmajas asuva kahetoalise korteri eest saab parimal juhul 20 000 eurot, kiire müügi korral (ja sul on kiire, kui eaka tervis halveneb ja ta hooldekodukohta vajab!) vahest maksimaalselt 15 000 eurot. Kui võtta sellest summast iga kuu 400 eurot, tähendab see, et stopper läheb käima ja mu emal on suremiseks aega kolm aastat ja üks kuu. Sest pärast seda on korterimüügist saadud rahapott tühi.
Kui aga püüda mu ema korterit välja üürida? Ma ei tea, ma ei leidnud kinnisvaraportaalist isegi võrdlusi, kui palju üüri võiks küsida vanas kolhoosiasulas asuva keskmises korras oleva korteri eest. Naaberasulais jäävad need summad 50 ja 100 euro vahele. Heal juhul saaks ehk 150 eurot ja siis oleksin ma tõesti juba omadega mäel, hooldekodutasust veel puudu olevad 250 eurot suudaksin ehk kuidagi kokku kraapida.
Seega on minu ema veel heas seisus, Tallinna lähedus annab tema kinnisvarale natuke väärtust juurde. Aga mida peavad tegema kõik need eakad, kelle korterid asuvad ääremaadel, seal, kus vallavanemad annavad kortereid ühe euro eest ära ja kus terved majad tühjaks jäävad? Nemad saavad oma korteri eest osta endale suremiseks aega aasta, võib-olla ainult pool.
Kodu kaotus murrab vaimu
On veel emotsionaalne külg. Soovitus eaka kodu maha müüa või välja üürida on ehtreformierakondlikult hingetu.
Eakad, kes peavad hooldekodusse minema, pole sugugi alati nõrgamõistuslikud. Kui alla on andnud ainult keha ja vaim on selge, võib oma kodu mahamüümine ollagi see, mis vaimu murrab. On psühholoogiliselt äärmiselt ränk öelda eakale, et voodikoha eest peab ta loovutama oma kodu.
Kodu müük hooldekodu arve katteks ei tohiks olla riiklik poliitika. See võiks olla lisameede, kui patsiendi lähedased soovivad oma eakale luksuslikumat vanaduspõlve. Reformierakond on igati soosinud kodude päriseks ostmist. Kas tagamõttega, et pangaorjuse järel tuleb see kodu taas maha müüa, et maksta riigile hoolekande eest?
Hooldekodu vajava inimese kodu väljaüürimine on märksa inimlikum ja mõistlikum lähenemine, aga paraku – kui palju on meie järjest tühjenevates maapiirkondades üürida soovijaid? Ja isegi kui neid leidub, siis üürirahast saadava pisku eest hooldekodukohta kinni ei maksa. Nii jääbki üle ainult müük, kui õnnestub ostja leida. Müük võib olla vajalik ja rahaliselt igati mõistlik. Aga sellel on oma mõju. See võib olla põhjus, miks hooldekodudes näeb apaatselt lebavaid ja tuimalt seina põrnitsevaid eakaid. Neilt on võetud kodu. Tagasiteed ei ole. Korteri müügiga läheb käima taimer, kui palju aega on suremiseks.
••Meil on omastehoolduses suured plaanid. Tahame, et kõik kohalikud omavalitsused pakuksid eakatele koduseid teenuseid. Mõnel on vaja seda, et hooldaja käiks paar korda päevas seitsmel päeval nädalas, mõne inimese juures on vaja pidevalt kohal olla, mõnele eakale oleks lahenduseks päevahoid. Kõik teenused ei saa olla päris tasuta.
••Eesti positiivne erinevus on, et ühiskonnas on hästi palju kinnisvaraomanikke. See on ressurss, mida saame arvestada. Kui rääkida hooldekodudest, siis see teenus on kõige kallim Tallinna ümbruses. Tallinna kandis elavate inimeste kinnisvara on ka üldiselt väärtuslikum. Ma ei räägi müügist, ka väljarentimisest võiks saada mitusada eurot. Kui järeltulijad soovivad vara pärida, võib ju rentida. Ka müük ei tohiks olla välistatud. Pigem jäägu pärandus saamata kui eakas inimene hooldamata.
••Ma ei ütle, et kinnisvara rentimine või müük on ainus lahendus, millele riik nüüd sajaprotsendiliselt panustab. Pigem on see vabatahtlik lisavõimalus ja lahendus osale peredele. Oluline on, et enne seda, kui eakas inimene vajab ööpäevaringset abi, tuleb panustada kodus hooldamise kvaliteeti ja kättesaadavusse. Oleme EL-i eelarveperioodis selleks varunud mitukümmend miljonit.
