Tuumaenergeetika tume pool
Tegelikult on tegemist vaid viimase õnnetusega reaktorite sulamiste, plahvatuste, tulekahjude, jahutusvedeliku kadumiste pikas reas – õnnetusi on toimunud nii normaalsetes töötingimustes kui ka hädaolukorras, näiteks põua ja maavärina mõjul.
Tuumaohutus nõuab selgeid termineid. USA tuumaenergeetika juhtimise komisjon jagab planeerimata juhtumid kahte klassi: intsidendid ja õnnetused. Intsidendid on ettenägematud sündmused ja tehnilised tõrked, mis tekivad tuumajaama tavapärase tegevuse käigus, kuid ei põhjusta radiatsiooni leket väljapoole jaama ega seadmete tõsiseid kahjustusi. Õnnetuste puhul lekib kiirgust väljapoole tuumajaama või saavad selle seadmed tõsiselt kahjustada.
Rahvusvaheline tuuma- ja radiatsioonisündmuste skaala kasutab juhtumite tõsiduse määratlemiseks seitset astet. Astmed 1–3 on intsidendid ja 4–7 on õnnetused. Aste 7 tähistab suurõnnetust, „millega kaasneb suur radioaktiivse aine pihkumine koos ulatusliku mõjuga tervisele ja keskkonnale ning mis nõuab ulatuslike vastumeetmete rakendamist”.
Neid klassifikatsioone aluseks võttes on tuumaõnnetuste arv väike isegi koos Fukushima Daiichi ja Fukushima Dainiga. Kui aga defineerida õnnetus ümber nii, et see mõiste hõlmaks ka inimohvritega või rohkem kui 50 000 dollari väärtuses varalist kahju põhjustanud intsidente, saame hoopis teise pildi.
Ajavahemikus 1952–2009 vastas sellele määratlusele vähemalt 99 tuumaõnnetust, mis tekitasid kokku 20,5 miljardit dollarit kahju. See tähendab: iga aasta kohta keskmiselt üle ühe juhtumi ja 330 miljonit dollarit kahju. Ja nendes arvestustes ei ole veel arvestatud Fukushima katastroofi.
Haldamata riskid
Tõepoolest, teiste energiaallikatega võrreldes on tuumaenergeetika põhjustanud rohkem surmajuhtumeid kui naftat, kivisütt või maagaasi kasutavad süsteemid. Tuumaenergeetikat ületab hukkunute hulga poolest üksnes hüdroenergeetika. Pärast 1986. aasta Tšernobõli katastroofi on toimunud 57 tuumaõnnetust. Ainult vähesed neist on põhjustanud surmajuhtumeid, kuid need, mis on põhjustanud, annavad kokku suurema hukkunute arvu kui pärast 1982. aastat toimunud USA lennuõnnetused.
Tuumaõnnetuste mõõdiku järgi, mis hõlmab peale hukkunute ja varalise kahju ka vigastada või kiiritada saanud inimesi ja tõrkeid, millega ei ole kaasnenud reaktori seiskamist ega lekkeid, on 1942.–2007. aastani olnud 956 juhtumit. Veel kolmanda mõõdiku järgi on ainuüksi USA tuumajaamades ajavahemikus 1979. aastast (alates Three Mile Islandi õnnetusest Pennsylvanias) kuni 2009. aastani dokumenteeritud üle 30 000 äparduse, millest paljudel on olnud potentsiaali areneda tõsiseks õnnetuseks.
Tuumaenergeetikaga seotud õnnetusi juhtub mujalgi kui reaktorite juures. Õnnetus Savannah’ jõe töötlemistehases paiskas keskkonda kümme korda rohkem radioaktiivset joodi kui Three Mile Islandi õnnetus. Tulekahju Gulf Unitedi ruumides New Yorgis 1972. aastal pillutas laiali plutooniumi, mille hulka ei teatatud. Pärast seda suleti ettevõte alatiseks.
1957. aastal plahvatas Lõuna-Uuralites Majaki töötlemiskeskuses mahuti, milles hoiti nitraatatsetaati – tohutu kogus radioaktiivset ainet levis rohkem kui 20 000 ruutkilomeetri suurusele alale ja sundis evakueerima 272 000 inimest. Septembris 1994 vallandas Indoneesia Serpongi uurimisreaktoris plahvatuse see, et mahutist lekkis metaani ja üks töötaja juhtus seal parajasti läitma sigareti.
Õnnetusi on juhtunud ka siis, kui tuumareaktorit hakatakse tankimise või jäätmete eemaldamise eesmärgil seiskama. Aastal 1999, kui Trojani reaktorist Oregonis laaditi kasutatud kütust kuivladestamisele, selgus, et reaktorit kaitsev tsink-süsinikkate oli hakanud eritama vesinikku, mis põhjustas väikese plahvatuse.
Kahjuks ei ole tuumareaktorid ja nende kütusega seotud rajatised ainsad, mis muret tekitavad. Augustis 2003 toimunud elektrikatkestus USA kirdeosas näitas, et üle tosina USA ja Kanada tuumareaktori ei olnud varustatud piisava hulga diiselgeneraatoritega. Ontarios pidanuksid reaktorid katkestuse ajal elektrivõrgust automaatselt ooteseisundisse lülituma, kuid selle asemel lülitus enamik neist täielikult välja – vaid kaks reaktorit kaheteistkümnest käitus nii nagu pidi.
Keskkonnaadvokaadid Richard Webster ja Julie LeMense ütlesid 2008. aastal, et „tuuma-energeetika on nagu finantssektor enne sel aastal puhkenud kriisi”. „Siin on palju riske, mis ei ole nõuetekohaselt hallatud või reguleeritud.”
Surm, viljatus, vähk
500-megavatise võimsusega reaktori sulamine, kui tuumajaam asub 50 kilomeetri kaugusel suurlinnast, põhjustaks hinnanguliselt umbes 45 000 inimese kohese surma, vigastada saaks veel umbes 70 000 inimest ja varalist kahju tekiks 17 miljardi dollari eest.
Edukas rünnak New Yorgi lähedal asuvale Indian Pointi elektrijaamale, mis ilmselt oli üks al-Qaida esialgseid sihtmärke 11. septembriks 2001, oleks kohe tapnud 43 700 inimest ja põhjustanud 518 000 vähisurma, peale selle veel kaks triljonit dollarit katastroofi likvideerimise kulusid.
Raamatus „Vaidlustades tuumaenergeetika tulevikku” näitan ma, kuidas tõsise tuuma-õnnetuse korral (kaitsesüsteem ütleb täielikult üles ja reaktori südamik satub otsesesse kokkupuutesse atmosfääriga) sureks 100 000 inimest kuue nädala jooksul ägedasse kiiritustõppe, umbes 50 000 inimesel kujuneks äge hapnikupuudus ja 240 000-l areneks äge hüpo-türeoos. Umbes 350 000 meest muutuks ajutiselt viljatuks,
100 000 naisel lõpeks menstruatsioon ja 100 000 last sünniks puudega. Oleks tuhandeid ise-eneslikke aborte ja hiljem üle 300 000 vähijuhtumi.
Tuumaenergia pooldajad on saavutanud viimastel aastatel kogu maailmas märkimisväärset poliitilist edu, kiites seda kui ohutut, puhast ja usaldusväärset alternatiivi fossiilsetele kütustele. Aga ajalugu näitab, et asi on hoopis teisiti. Võib-olla suudab Jaapani tragöödia lõpuks ometi peatada tuumaenergeetika renessansi.
Benjamin K. Sovacool on kirjutanud raamatu „Vaidlustades tuumaenergia tulevikku” ja on peatselt ilmuva raamatu „Rahvusvaheline tuumaenergiapoliitika” kaasautor.
© Project Syndicate 2011
Tõlkinud Villu Zirnask
