Eestis suletakse 2016. aastal vanad põlevkivikatlad. Kui ei suudeta selleks ajaks uusi plokke käivitada, jääb töösse 400 MW võimsusi. Seega oleme valiku ees. Põlevkivienergeetika jääb siiski veel pikemaks ajaks, kuigi see on üks suurimaid reostajaid ja emissiooni põhjustajaid. Iga kilovatt-tunni elektrienergia tootmisel paisatakse õhku kilogramm CO2. Elektritootmine Narva jaamades on väheefektiivne, sest jääksoojust ei saa ära kasutada.

Tuumajaama ehitamise mõte on kired lõkkele löönud. Mina ei poolda tuumajaama ehitamist. Jaama valmimiseni kuluvad 15 aastat on pikk aeg ja see tähendab, et seome selle rajamisega suured ressursid ning muud tehnoloogiad jäävad tähelepanuta. Liiatigi ei tea me, millised energiatehnoloogiad on kümne aasta pärast. Maailm muutub väga kiiresti.

Tuumajaam peaks tuuma-kütuse sisse ostma. Paraku võib eeldada tuumakütuse hinna tõusu, sest Hiina areneb kiiresti ja vajab üha enam energiat. Praegu on tuumakütuse osatähtsus elektri omahinnas kuni 10%, kuid hind võib tõusta mitmekordseks. Samuti võivad tekkida kättesaadavuse probleemid. Tuumajaama ehitamine vajab palju tööjõudu, kuid see on ajutine rakendus, mis eestlaste tööhõivele pikemas perspektiivis mõju ei avalda.

Tööd üle Eesti

Targem on arendada hajaenergeetikat, mis annaks inimestele üle Eesti püsivat tööd: väikesi elektri- ja küttejaamu,  tuulikuid, hüdro- ja päikesejaamu. Väited, et tuumaenergia on odav, ei pea avatud elektrituru tingimustes paika. Pealegi võib tuumajaam kui mittereguleeritava koormusega jaam pärssida kiiresti muutuva võimsusega tuule- ja päikeseenergeetika arengut. Kuna tuulest saadava energia võimsus on kõikuv, peab seda tuulevaiksel ajal tasakaalustama muude kiiresti käivituvate jaamadega (nagu näiteks gaasiturbiinid), tuumajaam selleks aga ei sobi. Ei tohi ka alahinnata turvalisuse ja jäätmete küsimust.

Mõistlik on elektrienergia tootjate mitmekesisus, kus tootmine on jaotatud üle riigi (haja-energeetika). Eri tüüpi jaamad tuleks omavahel integreerida. Kiiresti muutuva väljundvõimsusega elektritootjate väljund-võimsus tuleks balansseerida võimalikult lähedal.

Elektritootjate grupid peaksid suutma töötada nn energiasaartena: kui üks piirkond suurest võrgust välja lülitada, saaks ta ise hakkama. Eestil on haja-energeetika arendamiseks head eeldused: maapiirkonnad on hõredalt asustatud, metsa ja põlde biomassi tootmiseks on piisavalt. Näiteks väiketuulikuid on võimalik paigutada sisemaale naabreid segamata. Nii võiks olla kas või ühel majapidamisel või külal oma tuulik, mida annab kombineerida biogaasi koostootmis- ja/või hüdrojaamaenergiaga. Väikeenergeetika arengut pidurdab praegu seadmete võrku lülitamise protseduuri keerukus.

Tõsi, väiketootjad teevad võr-gu operatiivjuhtimise tunduvalt keerukamaks. Tuuleenergeetika jaguneb väike- (kuni 100 kW) ja suurenergeetikaks. Suur tuule-energeetika areneb praegu kiiresti. Tuulikuid saab balansseerida põlevkivijaamade abil, ehkki see pole parim lahendus, sest iga tuulikute poolt toodetud kWh ei vähenda samavõrd kütusekulu ja emissiooni.

Muugale kavandatakse pumphüdrojaama, mis on üks paremaid lahendusi. Eesti ei saa tuuleenergia tasakaalustamiseks loota naabritele, sest ka nemad arendavad tuuleparke.

Üks võimalus balansseerida suurtuulejaamasid on ehitada suure läbilaskvusega elektrivõrk Põhja-Norrast kuni Hispaaniani. Sellisel suurel alal puhub kusagil ikkagi tuul. Kuid see on ülikallis ja jääb kaugema tuleviku projektiks.

Praegu äärmuslike olude puhul tuulikute võimsust piiratakse. Mõistlikum oleks kogu võimalikult toodetav energia ka toota. Koormusgraafikute tipu energia võiks suunata keskküttekatlamajadesse soojusenergia tootmiseks.

Väiketuulikutest saadavat energiat võiks kasutada julgemalt hoonete soojusvarustuses. Väiketuulikute nišš on Eestis alles lapsekingades: paraku puuduvad siin ettevõtted, kes püstitaksid ja hooldaksid väiketuulikuid. Hiinas toodetud väiketuulikutel esineb kvaliteediprobleeme.  

Väiketuulikud võiksid töötada koos mõne hüdrojaamaga, mis tähendab nende koos planeerimist. Hüdro-, päikese- ja tuuleelektrijaamade eelis on, et elektritootmisega ei kaasne soojusenergia eraldumist. Tuule-elektrijaamad on keskkonna-sõbralikud, sest toodavad nende valmistamiseks kuluva energia tagasi vähem kui poole aastaga. Kütuse põlemisel põhinevate väikeelektrijaamade peamine probleem on jääksoojuse ees-märgipärane kasutamine. Selleks sobib kõige paremini asulate keskküttevõrk, kuid sobivad kohad on juba hõivatud. Üks võimalus on rajada elektrijaamade juurde pidevalt soojus-energiat tarbivad ettevõtted, näiteks puidukuivatid.

Ideaalis toodab tuleviku Eesti sada protsenti elektrit taastuvatest allikatest, tootmine on hajutatud ja mitmekesine ning tuumajaama meil pole.