4. aprilli Eesti Päevalehes ilmus vastutustundetu artikkel „Rohepapid ja tuumaenergia” Kadri Kõusaare sulest. See, kes kirjutab, et „juba mõned aastad hiljem oli Nagasakis ja Hiroshimas verevähi tase sama, mis mujal Jaapanis” ning „juba 25 a pärast Tšernobõli oli kiirguse tase nii madal, et sai ekskursioonil käia”, ei hooli inimestest, kes jäid haigeks. Tuumapapile ei lähe korda, et nende õnnetuste tagajärjel surid sajad tuhanded inimesed ja nende kannatused olid kirjeldamatud. See on väike lohutus, et mõni aasta hiljem oli verevähi tase juba normis.

Antud artikkel näitab külma mõistust, mida ei tasakaalusta südamesoojus, halastus, kaastunne ega armastus. Elusolendite elu ja saatus kirjutajale korda ei lähe.

Kõusaare ainus „tõik” on elektri vajadus, aga roheline tõik –  elusolendite elu, kannatused ja kaastunne – pole tema meelest argumendid ega faktid. Mis väärtus on elul? Mis väärtus on puhtal veel ja õhul, toidul ja õnnelikul elul? Kui palju maksab inimelu? Mida tunneb inimene, kui ta on haige ja sureb? Mida tunneb surija? Kui süda on avatud, siis on seda võimalik tunda ja mõista ka siis, kui ise oled veel terve ja mitte suremas. Kui puudub kaastunne (empaatia), siis ei lähe korda teiste olendite kannatused, kuna ise ei kannatata ja teiste kannatusi ei tajuta ega mõisteta.

Suurim viga, mida saame teha, on tuumajaam Eestis, otse Tallinna kõrval, väiksel saarel. See oleks surmaotsus iseendale, kogu Eesti riigile ja rahvale. Piisab ühest hullust väikese pommiga või vaenuliku riigi raketi löögist, ilma et oleks vaja sõdagi alustada – ja Eesti oleks kaardilt pühitud. Kas me tahame elada selle „üliturvalise” pommi otsas?

Elektrit on meil piisavalt – kas tuumapapid ja lobistid on päevagi elanud ilma elektrita? Mitu päeva on Eesti olnud ilma elektrita viimase 50 aasta jooksul? Üks päev nädalas ilma elektrita poleks ka suur õnnetus, vaid meeldiv puhkus. Päikese- ja küünlavalgel on kirjutatud inimkonna suurimad teosed, aga kui südames pole tarkust, siis ei aita ka parim paber ja elektrivalgus.

Suur rahvas ja maa võib lubada endale miljoni inimese hukkumist ja osa maa muutumist surnud kõrbeks, kuid väike Eesti ei saa riskida, sest üks tõsisem eksimus lõpeks peaaegu kogu rahva surmaga.

Erik Arro