Uffe Ellemann-Jensen: ärge liialdage hirmudega
•• Aasta eest tulite välja seisukohaga: Läänemere maad peaksid oma majanduslike arenguvõimaluste huvides rohkem kaasama Venemaad. Mida arvate sellest nüüd, sügisel 2008, pärast kõiki vahepealseid sündmusi?
Venemaa kaasamine on kõigi huvides. Arvan endiselt, et seda on vaja. Olen ravimatu optimist. Kuid tunnistagem: Euroopa Liidu ja Venemaa suhted on praegu eriti madalas punktis. Euroopa paistab olevat segaduses. Venemaa mängib ilmselgelt sellele segadusele. Arutasime ka siin Tallinnas seda (Ellemann-Jensen osales möödunud nädalal Eestis Euroopa välissuhete nõukogu kohtumisel – toim), kuidas jõuda Euroopa Liidus ühtsema lähenemiseni, mis ei isoleeriks Venemaad, mis pakuks talle koostööd, kuid ütleks siiski Venemaale väga-väga selgelt, et ta peab reegleid järgima. Reegleid on Venemaa Gruusias rikkunud ja minu arvates pole võimalik pöörduda tagasi normaalse asjaajamise poole, kui Venemaa pole täitnud vähemalt neid lubadusi, mis said kirja pandud Prantsusmaa presidendi vahendatud rahuplaani. Pean silmas Gruusia aladelt väljatõmbumist ja Euroopa vaatlejate ligipääsu okupeeritud aladele, samuti taandumist Abhaasia ja Lõuna-Osseetia tunnustamisest.
•• Olete olnud Taani välisminister ka külma sõja aastatel. Kas praegune seis tuletab teile seda aega meelde?
Mõnes mõttes küll. Signaalid on sarnased. Aga me ei tohiks kõrvutusega liiga kaugele minna. Erinevusi on palju. Toona oli tegu kahe võistleva ideoloogilise süsteemiga. Vajame Venemaaga üksteist, seda eriti nüüd, kui seisame silmitsi finantskriisiga, mille käigus on Venemaa saanud eriti haiget. Venemaa peaks endalt küsima: miks see nii on? Minu vastus sellele oleks, et kapital jookseb Venemaalt minema.
Kapital jookseb minema, kui ta ei usalda seda maad. Ja ta ei usalda selle riigi käitumist. See, mida Venemaa tegi Gruusias, ja see, kuidas ta käitub välisinvestoritega, hirmutab kapitali minema. Loodetavasti on Vene ühiskonnas uue mõjurühma moodustanud rahvusvaheliselt suunitletud äriinimesed võimelised viima võimudeni sõnumi, et selline olukord pole Venemaa huvides. Nad on saanud hoiatuse, kui kõvasti võib haiget saada majandus, mis sõltub suurel määral ühe tooraine hinnast.
•• Siinpool Läänemerd on Venemaalt tulev külm kiiremini tunda kui mujal. Mis on teie soovitus Eestile?
Minu soovitus on: ärge liialdage hirmudega! Võin teist hästi aru saada, eriti kui vaadata ajalugu ja arvestades, et tuleviku vormib nii suurel määral minevik.
Kuid te olete Euroopa liikmed perekonnas – ja selles perekonnas kantakse üksteise eest hoolt. Olete NATO liikmed, teile laieneb artikkel 5. See peaks olema ka sõnum Venemaale. See aeg, kui venelased said oma naabrite poliitikat dikteerida, on otsas. Vähemalt nende riikide puhul, mis kuuluvad meie perekonda. Mis puudutab Ukrainat, Gruusiat ja Moldovat, siis nende suhtes olen ma juba pikka aega rääkinud, et peame alustama nende Euroopa Liitu toomise protsessi, pakkudes võimaluse, et kui nad tahavad ja on selleks valmis, saaksid nad ka NATO liikmeks. Praegu on nad muidugi Venemaast haavatavad. See poliitika kuulub 19. sajandisse, mitte 21. sajandisse. Ma ei tea, kuidas teha Venemaa liidritele selgeks, et sel moel käitudes tulistavad nad endale ise jalga.
•• Kuidas mõjutab maailmapoliitikat praegune finantskriis?
Mina pole veel oma eluea jooksul sellist finantskriisi näinud. Meid ootavad ilmselt päris rasked ajad, majanduslangus. Teie olete seda juba kogenud, meie seda veel ei tunne, aga hakkame tundma. Paljud taanlased ei ole selle ulatust veel hoomanud. Finantskriisi tegelik mõju pole veel välja löönud. Aga inimesed on vähendanud tarbimist ja kinnisvarahinnad langevad. Mõned firmad on läinud pankrotti.
Finantskriis näitab ka Taanile, et väljaspool euroala püsimine võib minna kalliks. Enamik Taani rahvast ei soovinud eurot, aga tahtsime siduda Taani krooni euroga. Seega on meil fikseeritud vahetuskurss. Sellistes ebakindlates oludes nagu praegu sunnib see sind hoidma intressimäära kõrgemal kui mujal, et kaitsta oma rahvusvaluutat spekuleerimise eest. See on kallis ja me peame seda hinda maksma.
•• Mida peaksid valitsused ja Euroopa Liit tegema?
Kõik õpikud on täis näiteid sellest, mida tehti 1930. aastate majanduskriisi ajal valesti. Arvan, et sellest on õpitud: see, mida praegu tehakse, on õige. Tuleb toetada süsteemi, luua usaldust selle vastu, järgida aktiivset rahapoliitikat, kuid samal ajal säilitada vabakaubanduse poliitikat.
Minu suurim mure on, et mõned liberaalse poliitika positiivsed küljed võivad sattuda surve alla, sest mõned ütlevad: kapitalistlik süsteem ei tööta, vaadake katastroofi, ehitame müüri, et end naabrite eest kaitsta. Kui aetakse poliitikat, mis teeb kõigepealt kerjuseks naabri ja seejärel kõik teised, võib juhtuda ohtlikke asju. Pole kahtlust, et see kriis viib maailma võimusuhete struktuurinihkeni. Seepärast oleks õige arutada praeguse süsteemi otstarbekust ja seda reformida nii, et see annaks Hiinale ja Indiale rahvusvahelistes finantsasutustes suurema rolli. Euroopa peab seega loovutama mõningaid privileege. Ma pole kindel, kas nad on valmis seda tegema.
•• Milliseid privileege?
Näiteks on eurooplastel väga palju kohti Maailmapangas ja Rahvusvahelises Valuutafondis. Kui vaadata, kuidas jagunevad seal kohad ja häälte osakaal, siis on Euroopal võrreldes India ja Hiinaga väga palju kohti.
•• Taani majanduse üks trumpe on tööturg, mis on ühtaegu paindlik ja turvaline…
Olen hingelt liberaal, usun alati rohkem paindlikkusse kui turvalisusse. Sest võib juhtuda ka nii, et turvalisust on nii palju, et see imeb süsteemist hapniku välja. Peab olema tasakaal. Ma pole mingi sõgedate silmadega neokonservatiivne liberaal, usun paindlikkuse ja turvalisuse õigesse vahekorda. Oleme Taanis tublisti pingutanud, et leida õiget tasakaalu, võib-olla pisut liiga suure rõhuga turvalisusele võrreldes sellega, mida mina eelistaksin. Paindlikkust on vaja ka rasketel aegadel, aga siis on seda väga keeruline selgitada inimestele, kes löögi alla jäävad.
Intervjuu korraldamisele aitas kaasa Avatud Eesti Fond.
Eluloolist
Uffe Ellemann-Jensen (snd 1941)
•• Taani välisminister aastatel 1982–1993 ja Taani liberaalse partei Venstre esimees 1984–1998.
•• 1995. aastal nurjus tema šanss saada NATO peasekretäriks Prantsusmaa vastuseisu tõttu. Peasekretäriks sai siis Javier Solana. Ellemann-Jensen oli president Lennart Meri lähedane sõber. Praegu on ta pensionil ja üritab enda sõnul „olla elus nii kaua kui võimalik”.
