UFFE ELLEMANN JENSEN: Iirimaa peab lahkuma
Iirlased on tekitanud iseendale probleemi. Ja neil ei tohiks lubada kujuneda probleemiks ka teistele.
Muidugi oleks kahju, kui Euroopa Liidu perest kaoksid Iirimaa lustlikud inimesed. Kuid veel kurvem oleks, kui Iirimaa “ei” pärast jäetaks räästa alla need, kes tahaksid Euroopa integratsiooni kaudu endale samu hüvesid, mis viisid Iirimaa õitsengule.
Euroopa Liidu laienemine ei saa jätkuda ilma Lissaboni lepingus sisalduvate paljude praktiliste ja pragmaatiliste elementideta. Ja laienemine koos euro kasutuselevõtuga on Euroopa Liidu kõige olulisem ettevõtmine.
Euroopa Liit on juba võtnud liikmeks riike, kes vajavad palju tähelepanu – ja järgmised koputavad uksele. Nad tahavad järele jõuda kõigile neile, kes kogusid vabadena jõukust külma sõja ajal, ja õigluse huvides tuleb neile see võimalus anda. Enamgi veel, laienemine on Euroopa julgeolekupoliitika oluline osa, sest see aitab äsja demokratiseerunud riikidel tagada sisemist stabiilsust ning samal ajal toime tulla välissurvega.
Kogemus ei õpeta
On kahju, et iirlased – ja nende partnerid – ei võtnud õppust oma seitsme aasta tagusest Nizza lepingu tagasilükkamisest. Nii nagu nüüd, vaevus ka siis hääletama vaid väike osa Iiri valijaist ja pelgalt 54% osalenutest ütles “ei”. Aasta hiljem, kui sai selgeks, et mängus on Iirimaa liikmesus EL-is, kiitis uus referendum Nizza lepingu heaks.
Pärast seda ärevaks tegevat kogemust tulnuks Iirimaa õnnetule referendumitraditsioonile tähelepanu pöörata. Kuid seda ei tehtud. Nüüd sõltub EL taas iirlastest. Kuid seekord on raske näha väljapääsu, mis pakuks võimalust korraldada teine referendum. Uued läbirääkimised Lissaboni lepingu üle ei tule kõne allagi, sest see avaks Pandora laeka uute, kellegi teise nõudmiste esitamiseks. Seega on tegu iirlaste endi probleemiga ja selle peavad lahendama nemad ise.
Siinkohal tuleb meenutada ka olukorda 1992. aasta suvel, mil Taani valijate nõrk enamus lükkas tagasi Maastrichti lepingu. Siis oli – nii nagu seda toona kutsuti – Euroopa Ühenduses 12 liiget. Pärast hääletust öeldi taanlastele ühemõtteliselt, et kui nad ei suuda leida väljapääsu, tuleb riigil ühel või teisel viisil EL-i perest lahkuda. Taani toonase välisministrina õnnestus mul tagada mõningad erandid Euroopa Liidu direktiivide osas ning seejärel korraldati teine referendum. Tulemuseks oli “jah” Maastrichti lepingule. Ning need erandid on meid vaid ära rikkunud.
Euroopa tõi õitsengu
Meie Euroopa partnerid ei saanud meid 1992. aasta juunis välja visata – kuid ülejäänud 11 võinuks luua omaenda EÜ-11, ja me oleksime EÜ-12 tühjas kestas üksinda jäänud. Ehkki see oleks mõistlik lahendus, oleks seekord väga keeruline näha, kuidas suudaksid kõik ülejäänud omavahel kokku leppida 26 liikmest koosneva EL-26 loomises, isoleerides Iirimaa EL-27-sse, millest jääks järele vaid tühi kest. Ning just sel põhjusel peaksid iirlased näitama suuremeelsust ning ütlema, et teised mingu edasi ilma nendeta.
Iirlased on olnud uutele liikmesmaadele hea eeskuju. Kui Iirimaa liitus aastal 1972 Euroopa Ühendusega, oli see riik nii vaene, et paljud kartsid: nad võivad kujuneda koormaks teistele liikmetele. Kuid iirlased ei olnud seda kunagi. Vastupidi, üllatavalt väikese aja jooksul näitasid iirlased, kuidas väike ja pühendunud riik saab Euroopa integratsiooni abil tõusta üheks Euroopa rikkaimaks riigiks – kui rikkust mõõta üksikisiku ostujõu abil.
Iirimaa on suutnud kujundada endast tõepoolest särava eeskuju kõigile neile, kes püüavad ülejäänud Euroopale järele jõu-da. See on üks põhjus, miks oleks nii kurb jätta iirlastega hüvasti ning miks Lissaboni lepingu kergemeelne tagasilükkamine iirlaste poolt on nii traagiline.
Kuid Euroopa peab minema edasi. Ja nüüd sõltub Iirimaa juhtidest, kas see saab võimalikuks.
Tõlkinud Külli-Riin Tigasson
Copyright: Project Syndicate, 2008
www.project-syndicate.org
