Ühe lolli kogemused
Kas 1997.-1998. aasta börsisündmusi Eestis ja viimase aasta sündmusi Ameerika Ühendriikides saab kõrvutada? Kas tollasest kogemusest on eestlastel tänaseid rahapaigutusvõimalusi hinnates kasu?
Kõrvutada saab, aga kõigepealt ühest erinevusest. Nimelt ei lange Eesti investorite ja USA investorite profiil kokku. Kui Eesti aktsiaturul domineerisid lühiajaliselt mõtlevad investorid, siis Ameerikas investeerib enamus investoreid siiamaani pikaks ajaks.
Muus osas arenevad sündmused USA-s minu hinnangul enam-vähem sama malli järgi nagu 1997.-1998. aastal Eestis. Esiteks, kuumeneb majandus üle ja tekib börsimull. Teiseks, sekkub keskpank. Kolmandaks, hinnad langevad järsult ja ettevõtete tulemused lähevad tagasi. Neljandaks, järk-järgult taastub esialgne olukord.
KUI KOMMUUN RIKUB MÄNGUREEGLEID. Millal kaotavad investorid usalduse aktsiaturu vastu? Minu arvates, mitte siis, kui ettevõtete majandustulemused hakkavad langema, vaid juba siis, kui tekib börsibuum ja hinnad hakkavad metsikult ja arulagedal kombel kerkima (meenutagem USA triljoni dollari kompaniid Cisco ja Eestis 300 krooni maksnud Farmaatsiatehase aktsiat).
Miks selline buum üldse tekib? Sellepärast, et investorite kommuun rikub mängureegleid ja loobub võidan-võidad skeemist (situatsioon, mille puhul aktsiate hinnad peegeldavad põhiliselt ettevõtete fundamentaal-näitajaid) ja professionaalid hakkavad võitu teenima kogenematute investorite arvel. Börsiettevõtted kirjeldavad analüütikute vaikival nõusolekul oma kasvu geomeetrilises progressioonis tõusva funktsioonina, turule tuuakse kalli hinnaga hulgaliselt rämps-ettevõtteid, jne.
VÕTKEM LOLLIDELT RAHA ÄRA. Teisiti öeldes levib arvamus, et lollidelt tuleb raha ära võtta. Suuremad investorid asuvad aktsiaid müüma. Investorite kommuun ei suuda hindade langusest enam juhtida ja aktsiate müümine muutub paaniliseks. Aktsiariski mitte arvestanud investorid kaotavad oma 9/10 varandusest. Kriisi ohvriteks satuvad valikuta ka väikese riskitaluvusega reainvestorid.
Olukorra päästmisel ei pruugi abi olla ka keskpangast, see ei pruugi oma meetmete kõiki tagajärgi ettegi näha. Eestis karmistas keskpank pankade kapitali adekvaatsuse normatiivi, mille tagajärjel pidi pangad hoidma oluliselt rohkem raha reservides ja laiendama omakapitali – see lõppes Daiwa skandaaliga ja mitme panga pankrotiga. Ameerikas tõstis Föderaalreserv ettevaatlikult intresse ja asus neid kärpima väikese hilinemisega alles selle aasta alguses, mistõttu palju USA ettevõtteid vähendas oluliselt IT-kulusid ja kutsus ahelreaktsioonina esile tehnoloogiasektori firmade järsu kasumilanguse.
AKTSIATURG EI OLE KUNAGI RAHAPUU. Värske aktsiainvestor peaks eelnevast kõrva taha panema seda, et inimesel, kellel ei ole aega igapäevaselt aktsiaturuga tegeleda, ei tasu supertulususe saamist üritada. Suure tulu saamise eeldus on põhjalikkus ja sellega kaasaskäiv ajakulu investeerimisotsuste tegemisel.
Tulususe kasvuga käib kaasas riski ehk kaotusvõimaluse suurenemine, seepärast peaksid investorid juba enne Ameerika või ka muudele aktsiaturgudele minekut paika panema oma investeerimisreeglid – mida teha investeeringu väärtuse vähenemise korral (näiteks võtta pikaajaline nägemus) ja kuidas käituda vara väärtuse kasvades (näiteks jagada raha järjest suurema arvu investeeringute vahel ehk hajutada riski).
