Viimastel nädalatel on jälle mitmel korral  räägitud kurikuulsast kujust kui pronksi valatud Kristjan Palusalust. Kusjuures räägivad needki, kes pole Palusalu ihusilmaga näinud – Rein Taagepera (EPL), Jarmo Virmavirta (Postimees). Sellise võltslegendi lükkas kunagi liikvele kunstiloolane Kaalu Kirme, kui kirjutas niimoodi mitmes väljaandes. Teatades, et Palusalu käis pärast sõda praeguses kunstiakadeemias kunstnikele poseerimas, kirjutab Kirme: ”Kui palju Kristjan Palusalu tegelikult pronkspoisina poseeris, jääb saladuseks.” See ei takista teda teises lauses postuleerimast: ”pronksmees on voolitud mitte mõne punaväelase, vaid eesti maailmakuulsa maadleja Kristjan Palusalu järgi…”

Palusalu aastaid tundes-teades ning temast hiljem raamatut tehes vaatasin läbi sadu sportlase noorpõlvefotosid ning võin kinnitada: ei pronkskuju pea ega ka käed ei kuulu Palusalule. Öelgu Kirme, milline tükk mundri all kuulub Palusalule? Või kui ta ei tea, siis vaikigu. Liiati kui üks skulptuuriansambli autoritest tunnistas aastate eest ise, et kuju pea vormimisel oli modelliks üks Tallinna tehasetööline. Pärast seda on juba tarbetu lisada, nagu võinuks Palusalu poseerida nende mundris ning meeleheaks, kes ta kunagi surma mõistsid.

Otsides oma  väitele tuge ning Palusalule poseerimiseks põhjust, kirjutab Kirme: ”Aga Palusalu oli surutud vastu seina. Pärast vanglast vabanemist ei lubatud tal töötada treenerina ja mujalgi jäid uksed suletuks. Lihtsalt öeldes – nälg!”

Jälle vale. Esiteks ei lasknud Palusalu end iial niivõrd vastu seina suruda, et läinuks võimuga kompromissile, ja seesugusele kõige viimases järjekorras. Teiseks töötas ta kuni 1951. aastani treenerina ning alles pärast seda vaikiti ta aastateks maha.

Tuleval aastal on Palusalu 100. sünniaastapäev. Kas uue narratiivi järgi ei juubelda me teda mitte kui rahvuskangelast, vaid kui pronksmeest?