Lühikese presidendiaja jooksul ei ole Viktor Janukovõtš mitte ainult  sidunud riigi ärilepingutega Venemaa külge, vaid importinud idast ka putinliku võimuvertikaali. Ukrainast on saanud taas presidentaalne riik, kus riigipeale lojaalne klikk kontrollib seadusandlikku, täidesaatvat ja ka kohtuvõimu.

Paradoksaalselt on võimu presidendi kätte koondumisel ka kolm positiivset aspekti. Esiteks tagab see kauaoodatud stabiilsuse, teiseks võimaldab selge kursiga poliitikat ja kolmandaks saab president oma lubadused ellu viia. Just nende kolme asja puudumise pärast oranži võimu ajal virisesid lääneriikide diplomaadid kõige rohkem.

Viktor Juštšenko ja Julia Tõmošenko olid oma ütlemistes tugevalt lääne- ja reformimeelsed, kuid nende teod läksid sageli sõnadest lahku. Nii jääbki seda aega iseloomustama nende omavaheline kisklemine. Isegi sisuliselt kogu võimu kaotamine ei ole oranži leeri lepitanud. Viktor Juštšenko ei pidanud paljuks aprilli lõpus Raadio Vaba Euroo­pale antud intervjuus kinnitada, et võidu korral oleks Tõmošenko sõlminud veelgi pikema tähtajaga Musta mere laevastiku lepingu, mis kindlustas Venemaale Sevastopoli mereväebaasi.   

Kui kõrvale jätta kohati hüsteerilised ütlemised, ei erinenud Juštšenko enda Venemaa-poliitika teiste omast eriti. Kõik kolm on näiteks sõlminud võimul olles Moskvaga gaasitarnete lepingu ning peamine erinevus on selles, et Janukovitši leping on Ukrainale teiste omadest soodsam.

Oluline kursimuutus on toimunud julgeolekustruktuuri lõimimise küsimuses: kui eelmine president nägi Ukrainat peagi liitumas NATO-ga, siis praegune  lubab, et seda ei juhtu mitte ku­nagi. Samal ajal oleks vale väita, et Ukraina on nüüd kollektiivkaitseorganisatsioonist mõõtmatult kaugenenud, pigem võiks öelda, et ta ei ole kunagi lähedal olnudki.

Oranži võimu suurim möödalaskmine oligi suutmatus viia ellu reforme ning moderniseerida riiki ja majandust. Reformid ei ole pelgalt sõnakõlks! Olgu tõenduseks kas või ühe Euroopa riigi välisministri ilmekas näide, et kui Ukraina suudaks saavutada energiaefektiivsuses Poola taseme, ei vajaks sealne tööstus enam Vene gaasi.

Tänu võimumonopolile ei tohiks Janukovõtšil olla ühtegi takistust reformide käivitamiseks. Küsimus on aga selles, milliseid muutusi ta tahab ellu viia. Esimesed signaalid on muret tekitavad.

Võidukalt valimistest väljunud, teatas Janukovitš, et Uk­raina ei pea kuuluma läände, vaid olema sillaks lääne ja ida vahel. Lugematud kohtumised Kremli kolleegiga on kinnituseks, et silla ehitamist on ühest otsast alustatud, kuid puudub plaan, kuidas teise otsa välja jõuda.

Ausate ja vabade valimiste kaudu võimule saanud poliitikul on õigus oma poliitilist agendat ellu viia. See, et Euroopale (ja minu arvates ka ukrainlastele) oleks selgelt läänepoolse kursiga Ukraina kasulikum, ei anna põhjust Janukovõtši tegevust hukka mõista. Küll aga on hukkamõistu väärt viis, kuidas ta oma poliitikat teeb.

Uut režiimi ei ole mõtet süüdistada selles, et Musta mere laevastiku lepingu hääletusel ülemraadas kakluseks läks. Kuid tulemuste võltsimises küll. Eelnõu võeti vastu 236 häälega, kuigi saalis oli registreeritud vaid 211 saadikut. Ühe „poolt hääletanud” isikuga koos osalesin samal päeval Strasbourgis toimunud üritusel.

Käsikähmluse ja suitsupommi varjus võttis Ukraina parlament paari minutiga vastu olulise riigieelarvet puudutava seaduse, ilma et keegi oleks üldse kunagi eelnõu näinud. Teerullipoliitika ja valimiste võltsimine parlamendis on üks osa Janukovõtši võimuvertikaalist.

Kuid opositsioonipoliitikutest veelgi suuremaks ohuks peab autoritaarsusele kalduv režiim vaba meediat. Mai keskel toimunud juhtumist, kus Teises maailmasõjas langenud sõdurite ausambale asetatud pärg tugeva tuule tõttu Janukovõtšile otsa kukkus, polnuks mingit põhjust rääkida, kui administratsioon poleks keelanud seda videolõiku avalikustada. Selle tulemusena on videolõik kogunud YouTube’is sadu tuhandeid vaatajaid.

Demokraatia on devalveeritud

Janukovõtš ei saa demokraatidele pettumust valmistada, sest ta ei ole demokraat. Suurima pettumuse valmistas oranž leer, kelle suutmatus riiki juhtida ja re­forme teha muutis Maidanil külma trotsinud demonstrantide pingutuse mõttetuks ja devalveeris ukraina rahva jaoks lääneliku demokraatia mõiste.

Janukovõtš võib küll ajada idasuunalist poliitikat, kuid oma riiki ta Venemaa oblastiks muuta ei lase. Kremli suureks kurvastuseks on ta selgelt öelnud, et Ukraina gaasitorusid Gazpromile ei müüda ning Gruusiast lahku löönud Lõuna-Osseetia ja Ab­haasia iseseisvust ei tunnustata.

Küll on Janukovõtš valmis üle võtma putinliku võimuvertikaali ja taganema demokraatlikest väär­tustest. Ajakirjanikke ja ko­danikuühendusi juba kiusatakse, järgmiseks võetakse ette oranži revolutsiooni suurim saavutus – ausad ja vabad valimised.