Film oli tegelikult valmis juba 2013. aasta septembriks, aga hakkasin tema kallal töötama koguni seitse aastat varem. Nõnda sai linateosest otsekui ettekuulutus. Mõned räägivad, et tegemist olla vastupropagandaga Venemaale, aga mul polnud midagi sellist kavaski. Küll mõistsime eelmise juhi, kodanik Viktor Janukovõtši all – presidendiks ei paindu keel teda nimetama –, et tegemist võib olla viimase filmiga, mida meil Ukrainas teha õnnestub, ja võib-olla tuleb peagi hoopis riigist põgeneda.

Kuivõrd tekitas tollaste võimudega pingeid filmi tegelik peateema, holodomor?

Mingit ametlikku keeldu seda arutada polnud, isegi mälestusmärk püstitati. Aga oli tunda, et selle käsitlemine on väga ebapopulaarne. Veelgi rohkem aga säärased teemad nagu kultuuri ja rahva genofondi hävitamine. Mind ei huvitanud KGB või Nõukogude riigi ajalugu, vaid inimesed, kes suudavad neile vastu hakata ega reeda oma veendumusi. Inimesed, kelle jaoks on väga olulised sõnad „vabadus” ja „au”. Ukrainas olid need väga unikaalsed inimesed: kobzarid ehk pimedad laulikud. Nad laulsid sõltumatu riigi hiilgusest. Ikka tuli ette perioode, kus mõned valitsejad lasksid naabritel end ära osta ja reetsid oma rahva. Siis kutsusid kobzaride laulud inimesi uuesti ülestõusule ja kangelastegudele.