Link kopeeritud!

Üks mees nägi unes piiramatut võimu

 (32)
Üks mees nägi unes piiramatut võimu
----

„Kõige kibedam on see,” ütles filmi „Muro di gomma” – „Kummimüür” – režissöör Marco Risi, „et nüüd on sellest katastroofist möödas kolmkümmend aastat, aga me ei tea ikka veel tõde.”

Need sõnad ning valu tema ja teda ümbritsevate inimeste nägudel meenus mulle kohe, kui lugesin haridusminister Jaak Aaviksoo artiklit tõest, teabest, võimust ja turvalisusest märtsikuises Diplomaatias. Aaviksoo õigustab mainitud filmi pealkirjas märgitud kummi-müüri eksistentsi ja soovib seesuguseid püstitada ka Eestisse.

Katastroof, millest too režissöör kõneles ja millest kõneleb ka mainitud film, kannab Itaalias nime strage di Ustica ja on üks suurimaid müsteeriume maailma tsiviillennunduse ajaloos. Ühel 1980. aasta suveõhtul kuulutatakse kadunuks Itavia lend IH870 Bologna-Palermo, viimane tuvastatud asukoht väikesaare l’Ustica kohal. Saare, mille lähistel olid samal päeval toimunud NATO harjutusoperatsioonid ning seetõttu viibisid seal kandis mitmete riikide, ka Prantsuse ja USA, lennukikandjad. Hilisõhtustes uudistes kõ-neldakse võimalikust pommist või raketist, ka kokkupõrkest. Järgmisel päeval ilmuvad kehad. Lennukitükid. 81 inimest on jätnud oma elu.

Marco Risi film jutustab reaalselt aset leidnud loo ajakirjanikust, kes püüab leida tükikest tõde, saada teada, kes pidas sel õhtul sõda Itaalia taevas, seletada hukkunute omastele, kes tappis nende lähedased. Koos külmade faktide avalikustumisega tekib küsimusi vaid juurde: miks Itaalia radarid olid õnnetuse toimumise ajaks sobivalt välja lülitatud või tegeldi lindivahetusega, miks lennuki musta kasti ja jäänuseid hakati merepõhjast otsima alles kuus aastat hiljem, miks Itaalia relvajõud hoidsid kümmekond aastat kinni versioonist, et tegemist oli strukturaalse lagunemisega, ehkki enamik leide näitab, et arvatavasti tabas lennukit õhk-õhk-tüüpi rakett ja lagunemisversiooni ei toeta peaaegu miski...

Samal teemal:

Vastu kummimüüri

Probleemi tagamaadesse lisandub ka kuu aega hiljem, 2. augustil Bologna raudteejaamas toimunud pommiplahvatus, kus oma elu jätavad 85 inimest. Tragöödia, mille otseste täidevii-jate üle peetud kohtuistungil mõistetakse uuringute takistamises süüdi ka kaks Itaalia sõjaväeluure ohvitseri. Ka siin leiab samasuguse üldmustri: ikka veel, kolmkümmend aastat hiljem, ei tea keegi tolle plahvatuse tellijat ja põhjuseid. Ka siin põrkavad omaste, ajakirjanike ja kodanike küsimused vastu riigipoolse vaikimise kummist müüri. Konspiratsiooniteooriad hakkavad selle ääres õilmitsema, kuid need ei too kannatanutele õiglust ega kodanike meeltesse rahu.

Ka mina ei tea, mul ei ole ei tõendeid ega vihjeid nende hallide kujude kohta, kes seisid Ustica katastroofi taga ja Bologna raudteejaama plahvatuse taga. Ma tean aga väga hästi, millised inimesed olid need poliitikud, kes lubasid sellel juhtuda: seesugused, kes toetavad haridusminister Aaviksoo kontseptsiooni teabelisest enesekaitsest. Inimesed, kes unustavad kodanike huvid iseenda võimu säilitamise nimel; kellele iseenda ja fraktsioonikaaslaste edu info- või psühholoogilises sõjas ning informatsioonilise enesemääramise õigus kaalub üles kaheksakümne inimese elu. Kes unustavad kergelt nood kehade tükid, mis rusudes vedelevad või meres hulbivad, ega pane millekski nende perede leina.

Kui aga seesugune käitumine muutub normiks, siis muutub ühise tegutsemise lepe, mida demokraatlik riik endast kujutab, kehtetuks, tegemist ei ole enam valitsemisega kodanike poolt kodanike jaoks. 2. augusti Bologna ja 27. juuni Ustica demonstreerivad kahjuks selgelt, kuidas tänapäevased otsustajad, siin, demokraatlikes lääneriikides, rahuajal, on valmis rikkuma ühte kõige olulisimatest aluslepingutest kodaniku ning riigi vahel: riik peaks pakkuma kodanikule kaitset.

Kui anda võimule, ükskõik kas personifitseeritud liidritele või lihtsalt enamusele, õigus enda suva järgi valitud olukordades reaalselt juhtunu maha vaikida, siis tähendab see ka anda neile õigus maha vaikida iseenda kuritegusid. See tähendab õigust maha vaikida kõik, mida võimul olev minister oma soovide elluviimiseks kasutab – võimulolija „mitteminaks” on muu hulgas ka kõik need, kellel võimu ei ole, rahvusest sõltumata. Aaviksoo tahab blankovekslit kasutamaks „võimet projitseerida tahet”, peites rahvusliku identiteediloome udusesse retoorikasse soovi saada piiramatut voli astuda suvalisi samme omaenda eesmärkide nimel, kaitstes oma positsiooni vaikimise kummist kindlustusega.

Loe veel

Bologna meenutab iga aasta 2. augustil tolles plahvatuses hukkunuid rahvakoosolekuga. Igal aastal on ametlikud riigi-esindajad välja vilistatud, sest nad ei ütle tõde kaaslinlaste hukkumise põhjuste kohta. Seetõttu juhtunu 30. aastapäeval ükski Itaalia minister enam ei julgenud Bolognasse esinema tulla. Ma loodan, et ka Eestis jätkub tervet mõistust Aaviksoo ja tema mõttekaaslased välja vilistada.

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare