Üks protsent armastusele
Eelnõu järgi eraldatakse üks protsent riikliku tellimuse kaudu ehitatava hoone rahast sellesse hoonesse planeeritavale kunstile, ehitushanke maksumus peab olema seejuures vähemalt 11,73 miljonit krooni. Eelnõuni jõudmine ei näita muud, kui et meie postsotsialistlikes-varakapitalistlikes tõmblustes ägav ühiskond on jõudmas stabiliseerumise faasi. Seaduse vastuvõtt diagnoosiks Eestissegi jõudnud pehmeid väärtushinnanguid, mida peetakse enesestmõistetavaks nn heaoluriikide linnakeskkonna kujundamisel.
Öelgem kohe alguses ära, et siinne arvamusartikkel on kirjutatud „protsendiseaduse” toetuseks. Kirjutaja on solidaarne kunstnike kollektiivse arvamusega, mida esindab kunstnike liidu ühine pingutus seaduse jõustamiseks ning praegu toimuv „protsendiseaduse”-teemaline skulptuurinäitus Rotermanni soolalaos (arhitektuurimuuseumis). Seoses näitusega toimub 30. märtsil ka arutelu – eksperdid tutvustavad juba lähemalt eri riikide kogemusi, mis võimaldab hoiduda karidest ja võtta asjast maksimumi. Seadus ei tähendaks, pea ees, vette hüppamist tundmatus kohas, vaid otsust, mis põhineb pädeval analüüsil.
Väärtuste kujundamine
Mõni päev tagasi oli massimeedia täis Eesti inimarengu aruande värsket statistikat, kust selgus üsna kurbi järeldusi. Analüütikud väidavad, et meie ühiskonnas domineerivad kõvad väärtused pehmete üle, üheks tunnuseks on näiteks meeste kultuuritarbimise vähesus. Ilmselt saaks siia lisada perekonnaväärtuste alahindamise, ennasthävitava tervisekäitumise. Kes loeb visuaalset informatsiooni, näeb ühiskonnas domineerivaid väärtushinnanguid sissekirjutatuna linnakeskkonda ja avalikku ruumi. Näiteks autode privilegeeritus inimeste ees, puhketsoonide vähesus, korporatiivsetest huvidest lähtuva reklaami vohamine, kunsti alaesindatus ühiskondlikes hoonetes ja linnaruumis. Kunst võiks olla üks hoobasid, mis kujundab igapäevase normaalse foonina avalikkuses inimlikke väärtusi rohujuuretasandil, sest kunsti tehakse ju eelkõige inimestele, mitte masinatele ega tehnoloogiale.
Kunsti kogetakse nägemis-, kompamis-, kuulmis- ning tänapäeval sageli ka haistmis- ja maitsmismeele abil. Kunst lähtub eel-kõige ideedest ja ideede visualiseerimisest, mida tuleks osata lugeda. Sõnumite visualiseerimise on monopoliseerinud meie linnaruumis peamiselt reklaam – nii kaubanduslik kui ka poliitiline. Sealne pildiline sõnum on koostatud viisil, mis lävib ka vaatajaga, kellel pole nn visuaalset kirjaoskust. Ometi – õppida tuleks pigem pildilise manipulatsiooni läbinägemist, et hoiduda „süütu silma” lõksust. „Süütu silm” ei saa näiteks aru, et pildid programmeerivad tema käitumist alateadlikul tasandil, jõudku pildid temani siis majadele riputatud hiigelpalakatelt või vilkuvatelt ekraanidelt.
Veel kord, see kõik diagnoosib ühiskonnas jõustunud väärtushinnanguid. Ehk teiste sõnadega, ühise avaliku linnaruumi jätmine üksnes korporatiivsete jõudude meelevalda diagnoosib valitsevaid võimuvahekordi. Kui lennuk kukub Ülemiste järve, on selge, et kõigi tallinlaste ühishuvi on seista puhta joogivee eest. Ent kui „keegi kuskil” otsustab reklaamide kaudu reostada visuaalselt tervet linnaruumi, siis selles ei nähta probleemi. Kunsti ja laiemalt visuaalset informatsiooni peaks õppima lugema juba varakult, koolis. Asi algab üldisest ühiskondlikust väärtusfoonist ning kooli kunstitundidest. Kunstiõpetuse tundide prestiiž (kuna tegemist pehmete väärtustega?) on seni olnud madal. Kui rakendatakse uued põhikooli ja gümnaasiumi õppekavad, peaks kunstiõpetuse olukord hakkama laial rindel muutuma, töö selle nimel käib.
Mitmekesisem kunstipoliitika
Teine tasand on unistamise ja ideaalide tasand. Milline võiks hakata välja nägema olukord pärast „protsendiseaduse” jõustumist? Mitte-kunstiinimestelt on olnud kuulda kõikvõimalikke ette muretsemisi ja arutlusi selle üle, kuidas suhestub „protsendiseadus” kunstimaailma sisekliima ja inimsuhetega. Kuidas tagada tellitud kunsti parim tase ja ühtlasi hoonega iga päev seotud inimeste rahulolu? Kultuurkapitali edukas toimimine tõendab päev-päevalt, et kunsti rahastamine on (mik-ro)poliitiliste valikute küsimus – kui ametnikud ja kunstnikud saavad mängureeglitest aru ning tunnustavad neid põhi-mõtteid, pole üldjuhul probleemi kunstnike sisekliima ja omavaheliste suhetega.
Reeglid peavad olema kehtestatud demokraatlikul printsiibil, näiteks „protsendiseaduse” otsustuskomisjon peab vahetuma teatud aja tagant, nii nagu Kultuurkapitalis. Nii võimaldab „protsendiseadus” mitmekesistada riiklikku kunstipoliitikat. Tulevikus ei peaks üle-eestilist avalike kunstiteoste tellimusmonopoli hoidma enda käes vaid üks konkreetne skulptor, kes tänu parteisidemetele saab tellimusi konkurentsiväliselt või fiktiivsete konkurssidega. Parima ideelahenduse mingile kindlale hoonele annab konkurents. Kuna kunsti mõiste on äärmiselt lai, siis igasugune kunst niisugusteks tellimusteks ilmselt ei sobi. Milline kunst siis sobib? Fenomenoloogiline lähenemine visuaalses keeles (kunst, mis tegeleb tajuprobleemidega), materjalitundlik lähe-nemine, kohaspetsiifiline kunst (mis annab kommentaare sellele kohale või hoonele), visuaalne huumor, mis iganes. Kunst, mis toetab inimkeskseid väär-tusi.
Seevastu kunstitehnikad ja välised vormid muutuvad ajas pidevalt, nii et praegu oleks rumal defineerida kunstiteost üksnes tehnikast või materjalist lähtuvalt. Kust me teame, milline saab olema näiteks nanokunstiteos, kui vastav tehnoloogia jõuab sellisesse arengujärku? Kommentaariks neile, kes kahtlustavad „riikliku” kunsti vohama hakkamist. 1930. aastate majanduskriisi tingimustes kuulutas USA valitsus välja (nii varem kui ka hiljem täiesti pretsedenditu) avalike kunstiteoste projekti, milles raames telliti hulgaliselt ja valimatult monumentaalkunsti eesmärgiga lihtsalt anda tööd kunstnikele ilma neilt isegi kutsetunnistust küsimata. Sealt said alguse hilisemad kunstiorganisatsioonid ja institutsioonid, sealt kasvas välja sõjajärgne võidukas abstraktsete ekspressionistide koolkond. Küsimus on püramiidi jalami hoidmises võimalikult laiana. Füüsikaseadus ütleb, et mida laiemale alusele toetub püramiid, seda kõrgemale saab kerkida selle tipp.
