Tuldi üle Eesti, isegi Viimsist

„Aga mina võtsin kõik vastu,” ütles keegi laua tagumisest otsast vaikselt. Kõigi pilgud pöördusid sinnapoole ja me nägime kriimuliste silmadega kassi, kellel oli piip suus ja kepp käes.
„Mina istusin metsas, kännu otsas,” jätkas kass. „Ning õpetasin lapsi lugema. Kes ei mõistnud lugeda, see sai tukast sugeda. Aga see, kes mõistis ja aru sai – sellele ma tegin pai.”
Olin ammu tahtnud lähemalt tutvuda selle legendaarse haridustegelasega, keda eesti kooli ajaloos on kahjuks väga kasinalt tunnustatud. Ometi peaks „meie Kiisu”, nagu õpilased teda hellitavalt kutsusid, seisma ühes reas meie kõige kuulsamate pedagoogidega.
„Lugupeetud kepi ja piibuga kass, kes olid teie parimad õpilased?” esitasin ma viisaka küsimuse.
Meie Kiisu popsis mõtlikult piipu.
„Neid oli palju,” vastas ta. „Vaadake, mina kujutasin endast omalaadi eliitkooli, mul polnud oma piirkonda. Minu juurde tuldi üle Eesti, isegi Viimsist. Kreutzwald käis, Faehlmann, Jakobson, Koidula, Hurt...”
„Kogu tollane eliit!” olin ma vaimustuses. „Mis oli ometi teie populaarsuse põhjuseks?”
„Noh, esiteks loomulikult hea haridus,” vastas kass. „Aga suurt külgetõmbejõudu omas ka lisaeriala, mida sel ajal mujal ei pakutud. Nimelt hiirepüüdmine.”
„Jah, sellest oli mul Kroonlinnas palju abi,” sekkus Koidula. „Me ei pidanud kunagi lõksude peale raha raiskama – tänu teile, õpetaja!”
„Võrus oli sama lugu,” nõustus Kreutzwald. „Meie majas polnud hiirtega iialgi probleeme, veel 80-aastaselt suutsin ma nad kerge vaevaga kinni napsata. Teie õpetatud hüppeid ei unustanud ma surmani. Aitäh!”
Kass naeratas heldinult. Mis võibki õpetajale suuremat rõõmu teha kui õpilaste siiras tänu!