Üks unustatud haridustegelane
No nii, istusime siis meestega, lõime kokku ja hammustasime peale. Jutt läks koolile – 1. september on ju tarkusepäev! Juhan Liiv ütles, et tema on koolikatsete vastu – need võivad lapse lolliks teha.
„Minu käest küsiti, kui ma kooli läksin, et poiss, mis su nimi on ja kus sa elad?” kaebas ta. „Ma ehmusin nii, et sain sellest eluaegse trauma.”
„Aga armas Juhan, mida sa ometi räägid!” hüüdis Hugo Treffner. „Koolikatseid peab tegema! Kuidas siis muidu? Kui mina veel Tartus oma esimese järgu kooli pidasin, siis mina katsusin kõik koolipoisid hoolega läbi – et kas tegu on ikka meesterahvaga, sest naisi mina oma kooli vastu ei võtnud! Ei, ei, ei! Naine koolis ajab poiste pead segi ja siis ei ole neil aega õppida, aga eesti poiss peab õppima kui hull! Sellepärast oli minu koolis sisse seatud niisugune eraldi katsumise kabinet, kus mina kontrollisin kõigepealt tulevase õpilase sugu ja pärast tema taskuid – et kas tal ka raha on. Väga hoolikas katsumine oli! Eks ole tõsi, kallis Anton?”
„Tõsi,” pomises Tammsaare ja punastas natuke, justkui oleks teema talle piinlik.
„Minul oli just vastupidi,” ütles Forselius. „Kui mina maarahvast harima hakkasin, polnud mul sugugi tarvis neid katsuda, kõik oli niigi palja silmaga näha, sest ega tollal keegi pükse ei kandnud! Ihualasti joosti metsast välja või karati puu otsast pähe. Talupojad olid minu ajal veel väga metsikud... Teate, mina valisin õpilasi selle järgi, et kes mind ei küünistanud ega hammustanud, vaid ainult urises, need ma õpetasin lugema, aga kes hambad irvis kallale tuli, need minu kooli ei pääsenud ja saadeti tagasi põllutöödele.”
Tuldi üle Eesti, isegi Viimsist
„Aga mina võtsin kõik vastu,” ütles keegi laua tagumisest otsast vaikselt. Kõigi pilgud pöördusid sinnapoole ja me nägime kriimuliste silmadega kassi, kellel oli piip suus ja kepp käes.
„Mina istusin metsas, kännu otsas,” jätkas kass. „Ning õpetasin lapsi lugema. Kes ei mõistnud lugeda, see sai tukast sugeda. Aga see, kes mõistis ja aru sai – sellele ma tegin pai.”
Olin ammu tahtnud lähemalt tutvuda selle legendaarse haridustegelasega, keda eesti kooli ajaloos on kahjuks väga kasinalt tunnustatud. Ometi peaks „meie Kiisu”, nagu õpilased teda hellitavalt kutsusid, seisma ühes reas meie kõige kuulsamate pedagoogidega.
„Lugupeetud kepi ja piibuga kass, kes olid teie parimad õpilased?” esitasin ma viisaka küsimuse.
Meie Kiisu popsis mõtlikult piipu.
„Neid oli palju,” vastas ta. „Vaadake, mina kujutasin endast omalaadi eliitkooli, mul polnud oma piirkonda. Minu juurde tuldi üle Eesti, isegi Viimsist. Kreutzwald käis, Faehlmann, Jakobson, Koidula, Hurt...”
„Kogu tollane eliit!” olin ma vaimustuses. „Mis oli ometi teie populaarsuse põhjuseks?”
„Noh, esiteks loomulikult hea haridus,” vastas kass. „Aga suurt külgetõmbejõudu omas ka lisaeriala, mida sel ajal mujal ei pakutud. Nimelt hiirepüüdmine.”
„Jah, sellest oli mul Kroonlinnas palju abi,” sekkus Koidula. „Me ei pidanud kunagi lõksude peale raha raiskama – tänu teile, õpetaja!”
„Võrus oli sama lugu,” nõustus Kreutzwald. „Meie majas polnud hiirtega iialgi probleeme, veel 80-aastaselt suutsin ma nad kerge vaevaga kinni napsata. Teie õpetatud hüppeid ei unustanud ma surmani. Aitäh!”
Kass naeratas heldinult. Mis võibki õpetajale suuremat rõõmu teha kui õpilaste siiras tänu!